Kelle maa on?

Oleme oma pere suviste seiklustega jõudnud lõpuks Lõuna-Eestisse. Alustasime kaks nädalat tagasi Tallinnast, siis nautisime Hiiumaad, kaifisime mereäärset Kablit ja nüüd oleme ennast ära parkinud Põlvas asuvale mäeveerule, kust avaneb imeline vaade allpool laiuvale järvele. Rändame ringi oma ratastel suvekoduga ehk haagissuvilaga.

Tore on näha suvist Eestimaad läbi teise pilgu, elades just seal, kus isu ja soov on. Hoiame eemale rahvarohketest üritustest ning kallitest hotellidest. Peaasi, et hommikul ust avades vaade ikka õhku ahmima paneks.

Selliselt hipidena teel olles oleme kohanud väga palju ägedaid ja toredaid Eesti inimesi.

Nii paljud on meid kutsunud endale külla ja soovinud puhtast südamest, et me saaksime samuti nautida seda, mida nad on ehitanud või kasvatanud. See on nii tore ja hea. Siin samas Põlvaski võttis meid vastu üks tore naisterahvas, kes täiesti ilma mingit tasu või vastuteenet nõudmata meie autorongi enda loodud mitmetasandilisele vaateplatvormile ööbima lubas. Suured tänud talle selle eest!

Veel üks meeldejäävamaid hetki on samuti Põlvast, kui täna hommikul turul käies oli kõik täpselt nii nagu peab.

Kohalikul turul olid müüjateks enamjaolt ümbritsevatest taludest ja maakodudest tulnud vanapapid ja memmed, kes siis eelneval nädalal kas metsast või oma põllult korjatud saaki autode pagasnikutest müüsid. Nende silmad olid nii tänulikud kui nende kaupa prooviti ja kiideti, ning kui ka veel osteti, ilmus suule siiras naeratus. See kõik oli nii lihtne ja hea, et arvatavasti juba selle turuhommiku pärast peaks siia Põlvasse naasma.

Aga on ka teine pool sellel suvisel Eestil.

Ma pole aastate jooksul mööda Eestimaad seigeldes näinud veel nii palju eratee silte, nii palju tühimikke metsade vahel ja nii palju niidetud muru. Tundub, et järjest rohkem üritatakse loodust kontrollida ja seda enda omaks pidada.

Tihti tundubki, et paljude inimeste suurimaks unistuseks on hankida endale võimalikult suure muruplatsiga maja, sinna aed ümber ehitada ja siis seda platsi niita nii palju kui torust tuleb. Samal ajal muidugi murutraktori seljast igat möödujat seirata kurja pilguga, et võimalusel saaks seisatada ja hüüda: ,, Hei mees, see on minu maa, siia ei tohi keegi tulla. Mina valitsen siin. See on minu muru, see on minu mets ja see on minu maa.“

Ühes peatuspaigas ei jõudnud me veel autodki peatada, kui tuldi naabermajast ja pandi meile kindlasti südamele, et meie koer Guru meile peatumiseks lubatud krundi piiridest üle ei astuks, sest samm edasi on juba nende maa.

Ning kord, kui tagurdasime suurelt teelt oma autokaravaniga väikese teeotsa peale, et ümber pöörata, tuli ei tea kust joostes ja lõõtsutades maaomanik ja sõnas, et see on tema maa ning tema tee, ning siia tagurdada ei tohi mitte mingi hinna eest. Mida me mõtleme endast?

Eks olen isegi üritanud loodust omada ja oma pilli järgi tantsima panna. See oli aastaid tagasi kui sai metsatalus elatud ja metsikult muru niidetud ning võsa lõigatud. Tahtsin vist tõestada, et mina olen seal peremees. Lõppes see vaid metsiku niiduki parandamise arvega, kõige ilusamate suvepäevade raiskamisega ja suure väsimusega. Aga ega seal mingit erilist suurt vahet järgmisel kevadel looduse jaoks ei olnud, kõike tuli otsast ja uuesti alustada.

Ma loobusin, sest vägevamaga ei ole mõtet võidelda.

Nii ta kahjuks või õnneks on – keegi ei saa omada loodust, keegi ei saa omada puud ja muru. Loodus on iseenda peremees ning elab ja hingab omas rütmis. Tal on ükskõik, kes seal kisab ja karjub. Lihtsam on kaasa hingata ja jagada seda ilu. Ka teiste inimestega. Siis tuleb kõigil rõõmsam suvi.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Ave25. juuli 08:19
Elan Põlvas ja olen väga rahul suurema osa ajast.Turupäevad on tõesti toredad, mulle ka meeldivad sõbralikud ja tänulikud papid mammid.
author
Jesper25. juuli 18:03
Jah, siiamaani on nii hea tunne sees:)
Prits24. juuli 10:58
Põlva on väga chill koht ja kui tahate veidi maiustada, siis raudteejaamast üle tee asub kodukohvik Tillu :)
author
Jesper25. juuli 18:03
Hei, oleme seal juba kaks korda üritanud külla tulla:) Esimene kord olime liiga hilja kohal ja nüüd kahjuks puhkusel kogu tore maja. Eks siis kolmandal õnnestub:)
Algo Jääger23. juuli 18:18
Eks selle nn.eraomandusega on mõned kodanikud liig agaraks ehk ogaraks läinud aga mis teha elame ju kapitalismis...,kus suur vabadus...
author
Jesper25. juuli 18:02
Jah eks peab asja chillilt võtma:)))