Kuidas kohaneda muutustega?

Kõige külmem osa aastast on käes. Aga pole hullu, sest varsti on on tulemas kevad. Õues läheb jälle soojaks ning kõik ärkab ellu. Uneaeg ja pimedus on läbi. Loodus hakkab virguma, samuti ka inimesed. Keegi ei kahtle selles, et see nii ka sellel aastal läheb. Sest nii on ka eelnevatel aastatel olnud ja ei olnud siis keegi imestunud, kui purikad järsku sulama hakkasid. Looduses on olnud alati kõik pidevas muutumises ning tingimused ja olud vahelduvad kogu aeg. Vahepeal on raskemad ajad ja siis jälle kergemad. Ei ole nii, et kogu aeg läheb ainult hullemaks.

Inimene on samuti osa loodusest. Aga miks siis meie oma eludes igasuguseid muutusi võtame nii suure hirmuga vastu? Miks kardame teistsuguseid aegu? Arvatavasti on see meie esivanematest jäänud hirm, et kui midagi muutub, siis kindlasti ainult halvema poole. Kuid ei see ei ole ju nii.

Kergematel aegadel on kõigil elusolenditel looduses rõõmu kui palju, sest metsad, põllud ja heinamaad on täis sööki, väljas on soe ning loomad, linnud ja taimed saavad vabalt hingata. Siis tulevad jälle raskemad ajad, mil kõik on lume all peidus, väljas on külm ja enamus elusolendites peidab end maa alla või lendab lihtsalt minema. Aga nad ei saa nendest rasketest aegadest mureinfarkti, sest teavad, et varsti tuleb jälle kevad ja sellega kaasnevad head ajad.

Meie inimesed peaks ka rohkem neid tsükleid usaldama.  Meeles pidama seda, et kõik on muutumises. Seetõttu, kui on kõik hästi, tuleb häid aegu nautida täiel rinnal, sest varsti läheb jälle raskemaks. Ja kui on raske, ei tasu eriti muretseda, sest varsti läheb jälle kõik paremaks. Nii on elus, nii on suhetes, nii on tööl, nii on kõikjal meie ümber elus. Sest elu ring on juba selline. Ja kogu see liikumine, vaheldumine ja muutumine teebki elamise ägedaks.

Olen ka ise teinud viimastel aastatel teinud palju muutusi oma elus. Mõni ütleks, et isegi liiga palju, kuid kõik need on tingitud sellest, et ma ei rahuldu keskpärasuse ja rutiiniga. Korvpalli lõpetasin aastaid tagasi päevapealt, siis läksime elukaaslasega seljakottide ja 2000 euroga aastaks ajaks maailmareisile lootes, et leiame peagi kuskil tööd. Tagasi tulles kolisime keset veebruari metsatallu, kus pidime lumest sulatama joogivett ja magama dressides. Sealt lahkudes pidasime ühe kesklinna maja ärklikorrusel joogasaali, mille tagatoas me ise elasime ning samal ajal müüsin Tallinna Bussijaamas viinereid. Lõpetasime selle ning läksime elama Balile ette teadmata, mis meid seal ootab, ning tagasi tulles võtsin nõuks kirjutada raamatuid. Mitte ükski neist ettevõtmistest ei olnud alguses kerge, kuid just neid kõiki alustades tundsin ennast enim elus. On olnud väga raskeid aegu ja on olnud väga häid aegu, aga ma olen olnud vähemalt liikumises ja pideva õppimise lainel. Ja usaldanud neid tsükleid, mis mind kordki pole alt vedanud. Ja ma tervitan nüüd kõiksugu muutusi avasüli, sest päeva lõpuks on alati kõik hästi.

Ja kui ollakse sellises liikumises, peaks ikka pilgu hoidma eesoleval. Pilgu tulevikul. Ei tasu liiga palju seljataha vaadata, sest see on läinud, see aeg on läbi. Peaks rohkem mõtlema ja unistama, miline on me elu tulevikus – milline nädalate, kuude, aastate pärast. Ja siis tegutsema, et see ka selline oleks.

Mina ise elan oma mõtetes alati tulevikus, elan umbes pool aastat tänasest päevast ees ehk planeerin täna tegevusi, mis hakkavad toimuma kuue kuu pärast. Ja tänasel päeval elan oma kuue kuu taguste otsuste tagajärgedes. Täna kirjutan juba üles mõtteid kevadise võileivakohviku jaoks ja uurin talunikelt, kas juunis-juulis ikka lõhet ning suitsuliha saab.

Need, kes elavad liiga palju minevikus, kipuvad kahetsema paljut. Proovige vahest rääkida väga vanade inimestega. Nendega, kelle elutee on peagi lõppemas. Enamuste pead on täis kahetsust, et õiget asja oma elus ei tehtud, ei suheldud õigete inimestega, ei hoitud oma peret ja tervist. Ei mindud kaasa eluga, muudatustega ja ei usaldatud elu. Et muretseti liiga palju. Kuid nüüd ei ole neil enam midagi teha ja seetõttu on ka kahetsus üks mõttetuimaid emotsioone üldse.

Nii et ärge kahetsege midagi, usaldage oma otsuseid, andke endast kõik ja kui ikka kõik peaks p….. minema, siis ärge muretsege, sest peagi tulevad jälle paremad ajad:)!

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar