Sünnipäev on tore päev. Või on ikka?

 

– „Millal mu sünnipäev juba on?“

 

Kes meist vanematena ei oleks seda küsimust oma lastelt kuulnud ja kellel ei oleks hirmuhigi selle peale seljale tulnud. See on aastas see päev, kui on lubatud kõigil, kes vähegi su lapsele meelde tulevad, teie juurde koju tulla ja kogu maja pea peale keerata. Sest on ju sünnipäev. Ning lisaks süüa palju magusat, et kogu ettevõtmine veel kreisim oleks. Ja nii jooksevadki enamasti suhkrust hullunud pisipõnnid mööda maja ja emmed-issid joovad köögis veini, et lihtsalt selle päevaga ühelepoole saada. Ja kui kõik läbi, on aeg võtta kõigil pikem puhkus sellest peost.

Meie selle aasta Aaroni sünnipäeva listis oli kolmveerand lasteaiarühma, kogu meie tänava lapsed, emme sõbrannade lapsed, issi sõprade lapsed, sugulased, jõuluvana, Pipi ning Lego ninjamehed. Lisaks muidugi viimase nädala jooksul kutsutud suvalised inimesed rongist ja kohalikust toidupoest. Kokku 56 inimest. Võrdluseks: minu 21-aastaseks saamise peole oli kutsutud 15 inimest. Aaron sai 4-aastaseks. Õnneks või kurvastuseks jääb tavaliselt ikka kolmandik kutsututest haigeks, mõndadel on muud plaanid ja kellegagi juhtub mingi ettenägematu asi, nii et selline 60/40 tulijate ja ärakukkujate suhe on alati õhus.

Aga sellel aastal otsustasime kogu keeristormi kodust eemale viia. Lootsime teha nii nagu sõjaväelased dessandil – hops sisse, asi aetud ning paari tunni pärast kinkekaardid taskusse, puhaste kinnastega autosse ja kell 14 ilusti kogu pere lõunauinakusse. Laps rahul ja kõik õnnelikud.

Valisime selle aasta sünnipäeva kohaks Lennumaa mängukeskuse Ülemiste keskuses ning kinkisime Aaronile sünnipäeva seal. Ja just sellepärast, et poja ise tahtis sellises kohas pidada, kuna on vahel seal mängimas käinud. Tihti kipub ikka nii olema, et vanemad valivad välja selle koha, kus neile meeldiks, et laps oma sünnipäeva peaks, aga lapsel endal ei lastagi sõna sekka öelda ja lapsel on siis jonn, et miks nii igava koha valisite.  Etteruttavalt võin öelda, et jäime oma pere valikuga küll väga rahule.

Nendel lastel, kel on sünnipäev suvel, on ehk kergem tegemist ja seiklusi leida, kuid talve-lastel on mängutuba kindlasti üks parimaid sünnipäeva veetmisvõimalusi. Sest seal on lihtne – nagu koerakutsikadki, väsitavad lapsed ise üksteist ära. Aaron ütles ka hiljem, et talle meeldis kõige rohkem tema peol see, et sai palju sõpradega omaette mängida, vanemad ei seganud ja ei keelanud kogu aeg ja et niipalju lapsi oli ta sünnipäeval. Mis sest, et mängutoast ta 80% lapsi ei tundnud, aga talle tundus ikka, et nad oleks ka nagu tema peole tulnud.

Kuna kõik õnnestus ideaalselt, siis otsustasime pereringis, et kingime edaspidi ka üksteisele ainult emotsioone, sest igasuguste asjade kinkimine on kõik juba parajalt ära tüüdanud. Juba seekord lasime ka kõigil teistel tuua ainult kinkekaarte, sest nii saime pojaga hiljem välja valida raamatupoest just need asjad, mis talle kindlasti ka endale meeldivad ja vajalikud on. Nüüd on peod peetud ja rahu majas. Me ka vanematena targemad, kuna oli esimene korralik lapse sünnipäev, mida pidime pidama. Lastel on ikka kõige tähtsam, et saaks möllu, saaks kooki, saaks küünlaid puhuda ja oleks palju lapsi. Noh ja kinke ka. Kui need kõik kriteeriumid on täidetud, siis tulevad ka vanemad kogu sellest hullusest eluga välja.

 

Elagu mängutoad!!!

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar