Tead, mis ma kuulsin?

Mu kallis naine on lõpuks leidnud omale hea massööri. Ma arvan, et praeguse elustiili, tempo ja kiiruse puhul peaks igal inimesel olema oma isiklik masseerija. Keegi, kelle juures käia ja aeg maha võtta ning kindlasti ka veel isiklik psühholoog. Sest ma tõesti ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kellel ei tuleks kasuks natuke oma mõtteid puhastada või kes ei vajaks natuke lõõgastust oma igapäeva toimetustesse.

Nüüd tagasi mu naise massööri juurde.

Jah, see on nüüd iganädalane traditsioon. Sõidame kogu perega linna, naine läheb massaaži ja mina jalutan seni meie väikese beebiga mööda linna, kuni protseduur läbi on. Eks ta paras ettevõtmine ole. Tuleb kogu see kari keset päeva õnnelikult autosse saada, siis linna jõuda, algul vanem poiss vanavanemate juurde viia. Pärast seda tuleb veel beebi kõhu peal mitu tundi mööda linna ringi chillida. Kuid see on kõik seda vaeva väärt! Oi, kuidas on! Sest see naine, kes sealt uksest sisse astub, ja see, kes välja tuleb, on kaks erinevat inimest. Oh, seda suurt naeratust ja rahu. Seega kindlasti käin ka edaspidi linna peal beebiga hängimas, sest tänu sellele, et sealt uksest üks suur naeratus välja tuleb, on ka mul kodus palju suurem naeratus.

Aga täna, kui uurisin, et kuidas siis ka läks, tuli naeratuse saatel vastuseks: “Kallis, tead, mis mul massöör rääkis. Ta rääkis, et kuskil tehti suur ja pikk uuring ning avastati, et meeste aju ei ole võimeline vastu võtma naiste näägutamist. Et kui naise hääl ületab mingi detsibelli, siis mehe aju lihtsalt jookseb kokku ja ei ole võimeline mitte mingisugust infot enam vastu võtma.”

Ma vaatasin oma kallile naisele otsa ja oskasin öelda ainult: “Ohohh, tõesti???”. Ma olen ju aastaid seda rääkinud talle, et ma ei tea, mis juhtub, aga ma lihtsalt ei suuda hakkama saada sellega, kui naise hääl läheb vahest teatud tooni ja kõrgusesse. Suudan, kui olen välja puhanud ja terav, kuid kui natukenegi kuskil väsimust on, on ka aju väsinud ja kõik ajus on lukus, ei tule sealt midagi peale “mhmm” ja ma ei ole võimeline mitte mingisugust infot vastu võtma. Ja ma ei tee seda meelega.

Aga super, nüüd on siis ka teaduslikult kuskil see ära tõestatud.  Naljakas on asja juures see, et me lihtsalt ei kuula oma kõige lähedasemate juttu. Muide, mina ise kaasa arvatud. Või tihti lihtsalt ei pane tähele, mida teine räägib. Eriti, mis muidugi puudutab kriitikat. Kui naine kurdab oma mehele, et ta on kodust liiga palju ära või joob liiga palju, siis paljudele meestele on see lihtsalt mingi lugu, mida korraks kuuldakse, siis kehitatakse õlgu ja toimetatakse edasi. Naised teevad tihti sama, aga meeste mured on teised.

Kuid kui seda räägib mehele keegi teine – olgu selleks siis massöör, mõni naise sõbranna või märkuse teeb su enda sõber – siis jäädakse kohe kuulama.  Ja tihtipeale saadakse ka oma jamadest aru.

Huvitav on jälgida, et kui me oma vestlusõhtul “Mida Mehed Tegelikult Tahavad” räägime vahest naistele ka näägutamisest ja selle pahupooltest, siis on näha publikus kaasa noogutavaid naisi. Umbes, et “Jaa, jaa! Mõistan!”. Ning pärast showd tullakse ütlema, et tõepoolest palju näägutatakse oma meestega. Tihtipeale mehed tulevad ütlema, kuidas nad saavad aru, et nad pööravad oma naistele vähe tähelepanu. Seejärel tänatakse meid nii väärtusliku õpetuse eest. Pea raudkindlalt võib väita, et kindlasti on oma mees või naine ka juba kodus sadu kordi seda probleemi tõstatatud, aga lihtsalt oma kaaslasi ei kuulata.

Kuulame natuke rohkem oma lähedasi. Sealt tuleb tihtilugu päris häid ja abistavaid juhtnööre. Mitte, et lihtsalt kuuleme, vaid ikka kuulame ka.

Ja räägime omavahel. Et ei oleks sellist asja, et kui küsisin kunagi ühe naisterahva käest, et milline on ideaalne mees, siis ta vastas: “Mees, kes arvab alati ära, mida ma tahan ja siis pakub mulle seda.” Ega me kõik krt Oshod ei ole.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar