Vääname reaalsust nii nagu tahame?

„See on ju prügi täis heinamaa.”, „See on ju kola täis garaaž.”, „See on ju vana haisev järelkäru.” … ja nii edasi ja nii edasi. Aga meie esivanemad on alati öelnud, et ühe mehe prügi on teise mehe varandus. Ja kui ei olnud, siis tehti prügist varandus. Nii oli ta pikka aega ja eks ta ole tegelikult siiamaani.

Nelikümmend aastat tagasi oli see mees, kes kätega sitast saia tegi, küla kõige kõvem mees. Ta kogus kokku terve küla prügi ja tegi sellest kombaini. Kõik naersid, kui ta oma traktoriga käis torusid ja polte kokku korjamas, aga kui kombain valmis sai, olid kõik viinapudeliga ukse taga, et ole hea mees, niida mul ka põld ära. Või kes ehitas vikatitest, patareidest ja muust rauakolust muruniiduki. Kes tegi remonti ja värvis kartulitega tuba. Või naised, kes värvisid oma ripsmeid sulepea tindiga. Ühed nägid tinti, teised nägid ripsmetušši. Tundub, et sellised ajad on möödas ja kõik võtavad asju väga üks-ühele. Aga mina olen oma lapsepõlvest saanud kaasa sellise sitameistri tahtmise ja soovi midagi oma moodi luua. 

Huvitav on ka see, et kui olen viimasel ajal kuulanud maailmas tuntuid ettevõtjaid ja visionääre, siis tihti räägivad nemad ka samast asjast. 

Aga teiste sõnadega. Nemad nimetavad seda reaalsuse väänamiseks või siis universumi painutamiseks. Et kogemus sõltub kogejast mitte kogetavast ja mitte millelegi ega kellelegi ei saa anda hinnangut kes või mis ta on. Üks mees näeb autot bensiiniga sõitmas, teine mees elektriga. Üks mees näeb telefoni nupudega, teine mees ainult ekraaniga. Nendest väänajatest üks tegigi patareiga auto, teine telefonist teleka.

See on kõik ju ammu teada-tuntud teema. Meie vanaisad, isad, vanaemad ja emad on seda aastakümneid teinud. Nemad nimetasid seda lihtsalt teisiti. Nemad nimetasid seda sitast saia tegemiseks.

Mulle meeldib ka selline mõtteviis. Eelmisel nädalal sai ette võetud naabruses asuv prügi täis heinamaa, sest meie nägime naabrimehega selles mänguväljakut lastele. Järgmisel nädalal saavad seal küla lapsed juba ringi joosta ja jalkat mägida. Vaadates oma kodus olevat prügi täis garaaži, hakkas silme ees jooksma hoopis midagi muud. Nimelt pilt kohvikust. Ja nii olen kevadest saadik koristanud, plaaninud ja ehitanud. Loodetavasti saab paari nädala pärast meie kohvikus pakkuda selle kandi parimat kohvi, võileibu ja seltskonda.

Just täna lõpetasin vana autohaagise ümberehitamise, et saaksime perega sel suvel hipide kombel ringi rännata ja ööbida just seal, kus tahame. 

Meie jaoks on see tasuta hotell just seal, kus soovime.

Enamuse suvest plaanin veeta Hiiumaal, sest see on sama energiaga nagu Bali saar Indoneesias. Ei pea Balile lendama, kui tahad kogeda vabadust, puhtust, vaikust ja tervendavaid energiaid. Mõlemad saared ravivad sind ühtemoodi. Üks on ainult tuhandeid kilomeetreid lähemal ja kordades soodsam.

Mõni ütleb, et olen hull, aga vähemalt mul ja mu perel on põnev. Nii et arvatavasti elame oma fantaasiamaailmas edasi ja vääname reaalsust just nii nagu meile see meeldib. Ja soovitan teil ka proovida, sest sügaval sisimas oleme tegelikult kõik sitameistrid ja võlurid.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar