Unistused ja liblikad

Kätte hakkavad jõudma suve kõige valgemad ööd ja meie oleme tagasi oma metsatalus nautimas looduse ühte imelisemat aega. Viimased aastad oleme käinud siin natuke vähem, sest tegemisi on kogunenud kuidagi nii palju. Mina mässan oma vestlusõhtute, tänavatoidu, esinemiste ja kirjutamisega. Ja Mari on enamasti hõivatud väikse beebi ja oma KUMA liblikatega.

Aga tõeliselt hea on siin –  istuda jälle meie talu suure kirjutuslaua taga, vaadata aknast paksu kuusemetsa ja lihtsalt olla.

Muideks, siinsamas laua taga sain oma elu ühe tähtsaima õppetunni, mida siiamaani meenutan kerge muie näol.

Kuskil kuus aastat tagasi, kui saabusime tagasi maailmareisilt, tulime just siiasamasse tallu nautima rahu ja vaikust. Ja siis ühel õhtul, kui istusin kirjutuslaua taha kirjutama, tuli minu juurde mu elukaaslane Mari, kes oli vaikselt teises toas midagi pikemat aega nokitsenud.

Ta tuli minu juurde, nägu säramas, ja esitles mulle oma ettevõtmist. Ta oli vanast veneaegsest entsüklopeediast välja lõiganud ühe must-valge liblika pildi, sinna taha nätsuga haaknõela kleepinud, selle omale rinda pistnud ning uuris nüüd minu käest, mis mina sellest arvan? Kas see oleks üks äge aksessuaar, mida naised kannaksid? Kas sel ideel on jumet?

No mis te arvate, mis ma ütlesin? Muidugi laitsin ta idee täielikult maha ja ütlesin: ,,Kallis, tee mida iganes sa teed, aga ole hea, ära sellega küll nüüd tegelema hakka.“ Mari vaatas mind nõutu näoga, vastas midagi suunurgast ja läks tagasi oma toimetuste juurde.

Ja nüüd, 6 aastat hiljem? Ma arvan, et enamus naisterahvastest on kuulnud KUMA liblikatest. Sest need on Eesti naiste hulgas ühed tuntuimad aksessuaarid. Mari ettevõttel läheb tõeliselt hästi ning nad laienevad jõudsalt nii Baltimaades kui ka Euroopas.

Ja mis on kõige suurem õppetund kogu selle loo juures: tihti, kui KUMA bränd käib messidel, olen mina neil abiks messikraami ning riiuleid tassimas. Juhtub ka seda, et pean kogu boksi üles panema. Ja teate, vahest mulle isegi makstakse selle eest. Ma arvan, et kõik on kuulnud seda ütlust – ära kunagi tapa kellegi unistusi ja naera nende üle, sest võib juhtuda, et ühel päeval pead sa nende jaoks tööd tegema. Ja palun, mina olen selle ütluse väga heaks näiteks!

Siit ka soovitus – kõigil teil on kindlasti olemas inimesed, kes on öelnud, et teie unistused on mõttetud ja neid ei ole võimalik teostada. Need on tihtipeale meie kõige lähedasemad inimesed – elukaaslased, vanemad, õed-vennad või isegi lapsed. See tähendab vaid seda, et nemad ei suuda neid teostada. Aga teate mis tehke – jooge täna õhtul klaasike veini, meenutage neid inimesi, hingake sügavalt sisse ning helistage neile ja öelge: „ma armastan küll sind kallis, aga palun lõpeta see jama ära ja lase mul lennata just nii nagu ma tahan.“ Mõnusat reedet! ☺

Muideks, kes tahab meie hullumeelsest elust seal talus rohkem lugeda, võib piiluda blogi aadressil heartnamaste.blogspot.com/.

 

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar