Batuudid – sinu, minu ja meie laste mänguväljak?

See oli aastaid tagasi, kui üks noor isa läks poodi, et osta koju batuut. Batuut! See ülihea ümmargune asi, mis on peaaegu igas Eestimaa aias olemas. Sain poest suure kasti, läksin koju ja hakkasin usinalt uut atraktsiooni kokku panema. Naabrimees lihtsalt vaatas ja naeris – isad ja nende naljakad väljakutsed. Jah, batuut kukkus küll paar korda kokku, ent lõpuks sai see valmis. Vedas! Põnev ehitusprotsess meelitas sündmuspaigale nii minu enda lapsed kui ka kõik teised noored.

Ja see oli mu esimene õppetund – kui sa ostad batuudi, siis ei kuulu see ainult sinu lastele, vaid kõikidele ümbruskonna lastele.

Paraku ei ole kõik lapsed hästi käituvad lapsed. Meie batuudi tihedaks külastajaks sai üks 11-aastane poiss, kes oli pärit suurest, kuid probleemsest perekonnast. Hiljem kuulsin, et poisi ema kippus liialdama alkoholiga ning isa oli pandud vangi. Nii et juba 11-aastaselt see noormees suitsetas. Mis tähendas, et mul oli aias üks mitte väga teretulnud külaline, kes kasutas meie pere batuuti, ise samal ajal hüpates ja suitsu tehes. Tema jaoks oli see äge, aga meie tütarde jaoks hirmus. Nii ma siis läksin ja ütlesin sellele tegelasele, et see ei ole tema batuut ning ta peab koju minema. Noormees nii aga ei arvanud. Ta tahtis mulle hoopis näidata, et oskab ka natukene inglise keelt.

“Fak ju, asshoo!” tuli vastuseks. 

Naersin ja vastasin: “Ma näen, et sa oskad juba natukene inglise keelt ja oled väga tark poiss. Võib-olla tulevikus võiks sinust saada Eesti välisminister.”

Poiss ei teadnud, mida vastata, kuid lõpuks otsustas siiski lahkuda. Pärast kuulsin, kuidas kaks kohalikku poissi olid varastanud jäätisemüüjalt raha. Ei tea, aga võimalik, et tema oli üks neist.

Minu teine õppetund – keegi hakkab alati nutma.

Võrk, mis batuudil on, kaitseb küll laste väljakukkumise eest, kuid vahel saavad nad haiget ikkagi, sest enamasti on korraga seal 4-5 last. Kui suuremad lapsed hoogsalt hüppavad ja väiksemad seetõttu kukuvad, on nutt kohe majas. Meil on küll kindel reegel, et korraga saab hüpata 2-3 last, kuid vanemad lapsed armastavad tähelepanu võitmiseks teha trikke, mis kutsub uudistama rohkem rahvast, kes ei ole meie reeglitega kursis. Ja siis on jälle nuttu kuulda! Kahjuks on tihti selleks nutjaks kuueaastane Maria Petrone, kelle jaoks on see ikkagi tema batuut, sest tema issi selle ju ostis ja ka kokku pani. 

Eesti lastele on batuudid universaalne asi nagu mängupark.

Väga lihtne on aru saada, miks Eesti lapsed batuute armastavad, aga samal ajal näitab elu, et isegi kui batuudid valmistavad lastele palju rõõmu, kaasnevad nendega ka probleemid ning ettenägematud ja ohtlikud olukorrad. 

Paar aastat tagasi saatsin oma välismaal elavale vennapojale ühe batuudi. Poiss oli väga rõõmus ja tänulik, kuid vend hakkas muretsema. Mis siis saab, kui mõne lapsega juhtub õnnetus nende batuudil? Kes selle eest maksaks? Ja ta mõistis, et hoolimata laste rõõmukilgetest, on batuut siiski ohtlik lõbustus. Huvitav, sest mulle tundub, et need eestlased, keda ma tunnen, ei muretse selle pärast üldse.

Kuidas sellesse suhtuda? Jääb vist üle vaid pöidlaid hoida, et midagi hullu ei juhtuks? 

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar