Kui reisiks lastega?

Mul oli Washingtonis ülikooliajal väga hea ajakirjandusprofessor, kes kirjutas 15 aastat tagasi raamatu oma perekonna ajaloost. See oli lugu Ida-Euroopa juutidest, kes põgenesid Poolast Ameerikasse, võtsid Ameerika-pärased nimed, leidsid töö ja hakkasid elama nagu tavalised ameeriklased. Üks osa uuest identiteedist oli see, et nad hakkasid puhkustel käima. Euroopa talupoegadele oli see tol ajal uus idee, mis siis, et nende arvates oli see nii aja kui raha raiskamine.

Reisimine on endiselt kulukas, aga me teeme seda ikkagi, sest tänapäeva ühiskonnas on reisimine, eriti koos lastega, normaalne nähtus. Üldine arvamus on, et hea lapsepõlv on selline, kus lapsel on olnud võimalus reisida kõikjale. See on justkui konkurss tänapäeval – kes saab reisida kõige eksootilisemale maale oma pisikestega. Ja kui sa ükskord sinna eksootilisele maale jõuda, siis peab seda kindlasti pildistama ja postitama Instagrammi või Facebooki, et näidata, kui äge su perekonnaelu on. Pean tunnistama, et olen samuti süüdlane. Internet on täis pilte meist reisimas koos lastega, aga ma ütlen ausalt, et isegi, kui see näeb hea välja – ilusad lapsed, eksootiline sihtkoht – siis see on olnud tegelikult raske, väsitav ja vahepeal väga frustreeriv.

Meenub, kuidas me umbes 7 aastat tagasi seisime Madridi lennujaamas ja naine ütles mulle, et meie lend Puerto Ricosse on juba läinud. Uskumatu, aga lennuaega oli vahepeal muudetud ja meie ei teadnud sellest midagi. Meil olid vaid vanad piletid, kohvrid ja väsinud lapsed. Kuna ma ei kontrollinud üle, millal lend Madridist lahkub, siis juhtuski nii, et üks väike perekond jäi seekord lihtsalt Madridi. Kõik see peavalu sai alguse ideest, et oleks tore reisida kuskile koos lastega…

Aga ma ei ole alla andnud ja usun endiselt, et oleks tore koos lastega reisida. Sel talvel lendasin tütre Annaga Lõuna-Itaaliasse Barisse, et näidata talle, kust tema perekonna juured pärinevad. 

Ma ei tea, millisest “Itaaliast” mu laps unistas, aga kohanemine oli tema jaoks raske. Kõik need rongid, tänavad, inimesed…. Mul oli suured ambitsioonid ja tahtsin talle kõike näidata, aga üsna pea sain aru, et ühest tegevusest või vaatamisväärusest päevas piisab. 

Me käisime siiski iga päev vaatamisväärsustega tutvumas, mis olid tema jaoks küll huvitavad, aga ta eelistas ikka mänguasjad kaasa võtta ja kohvikus või mere ääres mängida. Olla lihtsalt rahulikult ja hetke nautida. 

“Aga mina tahtsin Itaaliasse minna,” ütles ta ühel päeval. 

“Aga see on ju Itaalia,” vastasin ma. “Mis tähendab sulle Itaalia?” küsisin. Oli tähtis hetk, sest ma sain aru, et reisimine lastega ei tähenda ainult, et mina reisin ja võtan lapse kaasa, vaid pigem, et ma ka küsin, mida laps tahab näha või teha ja siis me teeme seda koos. 

“Mina tahaks näha midagi väga kuulsat ja ägedat,”  ütles ta. “Siis mu sõbrad lähevad kadedaks.” 

“Nagu näiteks?” 

“Noh, see Colosseumi asi Roomas näitaks. Või Pompeii, kus on kõik need surnud, kivistunud inimesed.” 

“Olgu,” ma ütlesin. “Lähme siis Pompeii’sse!”

Mõeldud, tehtud! Ma laenasin auto ning me sõitsime Pompeisse ja oh üllatust, laps oligi õnnelik! Me pildistasime palju nagu moodsad inimesed ikka, kuid ma nägin, et ühtlasi õppis laps nii kohaliku kultuuri kui ka ajaloo kohta nii üht kui teist. Ja uue õppetunni sain ka mina – lastega reisides on tähtis olla paindlik ja arvestada ka nende soovidega. Kasuks tuleb ka see, kui sul on natukene rohkem raha taskus ja kui kõik päevad ei ole planeeritud. Olles oma vitsad juba kord kätte saanud, on mul nüüd alati komme mitu korda lennupiletid üle kontrollida, nii et õnneks või õnnetuseks, me seekord pikemalt Itaaliasse ei jäänud.

Kuidas teil, head lugejad, lastega reisimised läinud on?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Erko12. juuni 14:54
Meie reisisime eelmine kuu perega Türki. Läksime sinna sõiduautoga. Peres 3 last vanuses 9a. 6a. ja 8kuud. Reis sujus väga hästi. Laste aeg autos oli sisustatud filmide ja multikate vaatamisega. Tihti peatusi tehes ei olnud kelllegil probleeme. Kohapeal rentisime korteri ja lapsed leidsid teisel päeval juba kohalikest sõbrad, kellega said mängida. Koju ei tahtnud keegi tulla. Ja kui nüüd küsida, sõidaksid nad koheselt uuesti selle 4000km maha et sinna saada. Lastega reis oli täielik puhkus ja ilma lasteta oleks olnud puudulik.