Kuidas lapsed Kreutzwaldi kodu peaaegu ära hävitasid

See imeilus suvepuhkus on lõppemas ja lapsed lähevad taas kooli. Anna on nüüd 11-aastane, ja alustab 5. klassi. Enne suve andis õpetaja nimekirja raamatutest, millest kolme väljavalitut suve jooksul lugeda. Ainuke kohustuslik raamat neist oli F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”.

Otsustasime ühel päeval minna Võrru, et käia vaatamas Kreutzwaldi endist kodu, mis nüüdseks on arendatud uhkeks muuseumiks. Elades maal, tundub isegi Võru nagu metropol. Lapsed said nautida värskelt pressitud apelsinimahla ja maiustada šokolaadiga. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis kõik see suhkur oli üks suur viga.

Mõtlesin, et oleks väga hea, kui lapsed saaksid vaadata muuseumis ringi ning hiljem sellest koolis teistele rääkida. „See võtab ainult paar minutit,” ütlesin neile. “Piilume sisse ja siis astume tagasi teele.” Ütleme ausalt, et muuseum kirjanikust, kes elas 19. sajandil, ei ole kõige huvitavam koht lapsele nagu meie Maria, kes on alles 6-aastane ja vajas isalt palju selgitusi, et aru saada, mis seal toimub.

Kuigi meid juhendas giid, kes põhjalikult ajaloost rääkis, oli see kõik ikkagi liiga keeruline, et lapsed aru saaksid ja huvi tunneksid. Ütlen ausalt – meie lapsed hakkasid plaanima oma ülestõusu. Nad kaklesid ja karjusid. “See on see, mis juhtub, kui sa segad itaalia ja eesti verd omavahel,” ütlesin vabandavalt naistele, kes muusemis töötasid.

Kreutzwaldi maja on väga saksalikult range koht. Lihtsad mööblid, vana klaver ja pildid perekonnast. Lapsed muidugi tahtsid istuda just selle vana diivani peal ja mängida klaverit. Hakkasin vaikselt kartma, et nad võivad seal kogemata teha katki midagi vana ja väärtuslikku, mis on kord kuulunud Kreutzwaldi perekonnale. Kujutasin juba hirmuga ette, kuidas magamistoas olev klaasist latern kohe katki läheb.

Mis ma siis teeksin, kui mu oma laps teeb Kreutzwaldi vana laternat katki? Ja sel ajal, kui üks mängis ühe asjaga, tahtis teine hoopis aknast välja ronida. Hakkasin päriselt higistama. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teisel korrusel oli veel hullem, sest et seal olid kõik Kreutzwaldi vanad paberid ilusti laua peal. Ja ma tean oma lapsi väga hästi. Kui keegi neid ei vaata, võib Maria võtta näiteks Kreutzwaldi vana sule kätte ja hakata sellega paberile kirjutama. Lõpuks ometi saime välja nii, et muuseumis jäi kõik terveks ja asjad püsisid oma kohal. Teel välja nägime vana kaevu, kus oli metallist kaas peal. “Kas me saaksime võtta selle kaane ära?” küsis vanem laps samal ajal, kui noorem õde sisse üritas piiluda. “Tahaks vett näha.”

“Ei saa!” ütlesime nii mina kui ka giid samal ajal. Minu arust oli muuseum tegelikult väga huvitav just Annale, kes on 11-aastane. Soovitan seda muuseumit ka teistele lastele, kes peavad lugema „Kalevipoega” ja õppima Kreutzwaldi kohta. Aga Maria Leenale sobiks paremini külastada Miia Milla Manda muuseumit Tallinnas või Laste Mänguasjamuuseumi Tartus, kus ta saab mängida ja karjuda nii palju kui tahab ja lapsevanemate närvid saavad ka rohkem puhata.

 

Mida teie arvate? Kas teil on olnud ka selliseid pingelisi kogemusi lastega muuseumis või kuskil mujal? 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Helen5. september 11:07
Eks igal lapsevanemal on selliseid hetki! (Juhul kui ta on nii tubli muidugi ja viib lapsi sellistesse kohtadesse 😀) Võib-olla tõesti minna vastavalt eale mõeldud kohtadesse! 😉 Jääaja keskus on vahva- seal saab näppida igasugu asju ja lastel ju näpud sügelevad!
author
Justin12. september 12:41
Ma olen väga nõus! Jääaja keskus on väga huvitav nii väiksemate lastele ja suuremad. Lennusadam ka on äge koht lastele.