Kuidas lapsevanemad oma unistusi läbi laste täidavad?

Meie elame praegu Viljandis, mis on üks väike linn Lõuna-Eestis. Kindlasti olete sellest linnast midagi kuulnud. Meie – need oleme mina, Justin, üks kirjanik ehk ajakirjanik, ja tütar Anna, kes on 10 aastat vana ja käib koolis, praegu neljandas klassis.

– „Miks sa Viljandis elad? Pealinn on ju suurem, uhkem, rikkam, parem!”

Võib-olla tõesti, aga lapsed saavad Viljandis nautida nii palju vabadust. Nad lähevad üksi hommikul kooli, tulevad sealt ise koju ja siis lähevad edasi, kuhu vaja. Neil on trennid ja huviringid igal pool üle linna. Vot see on meie väikese linna luksus! Autosid ja  tramme pole vaja. Ja nädal ongi niimoodi broneeritud.

Kas meie tütar on kitarrist või trummar?

Kui kooliaasta sügisel algas, ütlesin Annale, et ta peab hakkama mingit muusikainstrumenti õppima. Tegelikult alustas ta viiuliõpet juba esimeses klassis, kui New Yorgis elasime ühel õppeaastal, aga see jäi tal pooleli. Valikuid oli palju küll. Ma siis pakkusin välja need stereotüüpsed “naiste” pillid. Kas flööt sobiks? Klarnet? Klaver? Või jälle viiul? Ei, ei, ei! Siis ma leidsin, et Viljandi Huvikool pakub nii kitarri- kui trummiringe. Nii, et laps pidi valima ühe neist.

Ausalt, ma mõtlesin, et trummid oleks ägedam valik. Ise mängin kitarri ja basskitarri ja tean, kui keeruline pilliõpe võib olla. Trummide mängimine ei ole lihtne, aga tundus Annale kuidagi sobilikum variant. Ent ta pidi seda enne ise proovima. See oli esimene samm. Ta läks ja ühines grupiga, kus oli lisaks temale kaks tüdrukut veel. See ei olnud mulle üllatuseks. Tihti mõeldakse, et on parem, kui ainult poisid on poistega ja tüdrukud teiste tüdrukutega. Aga Anna ei pannud seda üldse tähelegi, et ta on just tüdrukute rühmas, sest tema jaoks olid ju tähtsamad trummid. Talle kohe meeldis mängida ja ta räägib ainult head oma õpetajast, kelleks on Kevin Lilleleht. Kui ma olin laps, oli trummimängimine ka minul endal üheks suureks unistuseks! Ringo Starr oli minu lemmik.

Mäletan, kuidas ma palusin vanemaid, et nad viiksid mind tema kontsertidele. Oli August 1989. Seisime kontserdi järjekorras, kui keegi küsis mu emalt ja isalt:

– “Kas tahate, et teie poeg naudiks meie nooruse muusikat?” Ja vanemad vastasid, “Ei, hoopis tema tahtis nii väga siia tulla Ringot kuulama. See oli tema soov, mitte meil!” vastasid mu vanemad.

Kas lapsevanemad täidavad enda lapsepõlve unistusi läbi oma laste soovide? 

Ka mäletan, kuidas palusin ema, et ostaks mulle trummikomplekti, aga see ei juhtunudki. Liiga lärmakas! Naabrid kindlasti vinguvad! Kurb. Aga kui Anna hakkas mängima, siis mõtlesin, et kui ta väga tahab, siis mina küll ostaks talle. Ja las naabrid kuulevad! Nüüd tuleb Anna trummiringist koju ja ees ootavad kodutööd. Ta peab kuulama Beatles, Doors, Green Day lugusid.

– “Seda on nii raske aru saada, millised lood on Beatles ja millised Doors,” ta vingub.

Huvikoolis toimub varsti eksam. Õpetaja mängib talle laule ja ta peab vastama, kes on esitajaks.

– “Mina mõtlesin, et ‘Hey Jude’ oli Doors, aga see oli vale!”

Green Day meeldib talle väga. Nii et nüüd, käies duši all, laulab ta Green Day lugusid. Smash Mouth oli ka üks lemmik, sest et Smash Mouth-i “All Star” oli filmis Shrek. Ja selle mängimise on ta isegi selgeks õppinud. Tal on nii huvitavad küsimused:

– “Kas Green Day laulja Billie Joe Armstrong ja kosmonaut Neil Armstrong oli sugulased?”

– “Ei oska öelda,” vastasin ma.

– “Milline Billie Joe Armstrong näeb täna välja?”

Selle peale pidime tegema Googles otsingu. Ilmselt näeb välja täpselt nagu vanasti, pole üldsegi muutunud.

– “Ta on on ainult paar aastat vanem kui mina,” ütlesin ma Annale. Anna vaatas mind üle.

– “Tegelikult,” ta ütles, “ta näeb palju noorem välja kui sina, isa.”

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar