Vanima tütre tagasitulek

Pärast pikka ootamist tuli mu vanim tütar lõpuks lennujaamast välja, roosa koti ja kohvriga. Marta on tänaseks peaaegu 14 aastat vana – see sama tüdruk, kes tuli siia ilma sel ajal kui ma esimene kord Eestis elasin. See oli ühtlasi ka periood, millest ma olen kirjutanud kaks Minu Eesti raamatut. Pisikesest beebist, kes vanasti nuttis meie Kalamaja pööningu korteris ja kes sündis siis, kui Eesti oli nii külm, et ma ei julgenud vankriga väljas jalutamas käia, on  sirgunud noor naine, kes on justkui ema suust kukkunud. 

Paar aastat tagasi läks Marta elama New York’i minu vanemate juurde. Praegu pöörleb terve tema elu sõbrannade ümber ja ta räägib tohutult palju, kes mida tegi, kes kellega käib ja siis küsib kas mul Snapchat on (muidugi mul pole).

Tema on sündinud selles täiesti uues põlvkonnas, kus noorte jaoks on nutitelefon nagu kolmas käsi.

Vahepeal ma jutustan talle, kuidas oli elu “minu ajal” ehk kaheksakümnendatel – aeg kui dinosaurused veel elasid ja Madonna oli noor ning ilus laulja. Räägin talle näiteks, kuidas isa läks poodi filme ostma ja tuli tagasi must-valgete filmidega teisest maailmasõjast, kus Ameerika sõdurid võitlesid kuskil džunglis jaapanlastega. „Nii äge oli neid vanu filme isa lapsepõlve ajast vaadata,“ ütlen talle, aga minu Marta juba ei kuule mind, vaid keelitab: “Oot-oot. Sõber saatis mulle praegu pildi!”

Stockholmis käies jäi meil aega üle enne kui tagasi Tallinnasse pidime sõitma. Mõtlesin, mida järelejäänud ajaga teha, ja pakkusin välja, et läheks muuseumisse, kus on äge vana Vasa laev ja vanade meremeeste luukerad. Põnev ju! Aga juba oli Marta aknast silmanud Dröttningatanit – ostlejate paradiisi. „Oota, me tulime siia ikka šoppama ju ka?“

Ning mulle meenus meie paari aasta tagune reis Londonisse, kui näitasin talle Westminsterit ja Buckinghami paleed, mille peale ta haigutas ja ütles, et tahaks hoopis uusi ägedaid riideid. Moemaailm oli paeluvam juba siis ja on ka praegu. 

Väga huvitav on näha, kuidas sellest pisikesest beebist, kes sündis siis, kui Juhan Parts oli veel peaminister, on sirgunud moekas teismeline, kes on täielik sotsiaalne liblikas. Tema isa on mingi kummaline kirjanik, kes istub kogu aeg kohvikus ja ta ema on hull rändur ja maadeavastaja.

Aga me ei saa valida, missugused lapsed meie ellu sünnivad. Nad lihtsalt tulevad nagu nad on, täis üllatusi. Ning nad tutvustavad meile enda teadmata täiesti uut maailma, uusi asju ja perspektiive.

Mina, inimene kelle ei ole näiteks mood või sotsiaalmeedia üldse huvitavad teemad, olen õppinud temalt nii palju ja ta ei ole isegi 15 veel. Tänu temale tean nüüd hästi, kes on Selena Gomez, Ariana Grande ja Demi Lovato, ning mis toimub Justin Bieberi isiklikus elus. Niimoodi on laps rikastanud minu elu.

Kui me jõudsime Eestisse, siis mu New Yorgi laps vaatas ringi ja proovis mõista, missugune on see tema päritolumaa. Ja oh neid põnevaid üllatusi! “Miks piim on kottides? See on küll imelik!” Aga kõige huvitavam oli see, kuidas ta rääkis erinevatest linnadest. 

“Tartu on väga kodune – kõikide oma parkide, koolide ja poekestega. Viljandi on aga nii boheemlaslik ja vaba, kuid ausalt – torupillimuusika pole minu teema. Äge on aga see, et lapsed saavad igale poole ise minna. Jah, Viljandit ma igatsen! Pärnu on suvepealinn. Seal on rand ja spaad. Aga ma kuidagi tunnen, et Tallinn on tegelikult see linn Eestis, mis sobib mulle kõige paremini. Kui ma peaks elama jälle Eestis, siis ma koliks Tallinnasse. Ma ei teagi miks, ma pole seal isegi elanud ju…”

“Mina tean miks,” vastasin ma.

“Sest seal on suured ägedad kaubanduskeskused, kosmeetikapoed, vinged restoranid ja palju ilusaid inimesi, kellel on kõige moodsamad riided?” küsis Marta.

“Ei,” ütlesin ma. “Sest sa oled Tallinnas sündinud laps ja selle linnavaim on sinu kontides.”

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar