Beebigruppide võlu ja valu

Meie tütar on planeeritud ja nii liitusin juba enne rasedaks jäämist ühe foorumiga. Tol hetkel sai vaikselt suheldud nendega, kes samal ajal last saada üritasid, ehk “triipe püüdsid”. Pisitasa liikusid naised ühest teemast teise – “püüdjatest” juba rasedate teemasse ja ühel hetkel sündis juulibeebide grupp, kuhu oma tähtajaga minagi kuulusin.

Eks nagu selliste asjadega ikka, oli seal nii jutukamaid kui vaiksemaid liikmeid. Minu jaoks oli see väga mõnus kogemus, sest esimese rasedusega sain sealt nii palju infot ja tuge. Omapäi oleksin võib-olla mingite asjade pärast muretsenud, mis tegelikult olid normaalsed või polnud muretsemist väärt. Naisi oli seal üle Eesti ning oli nii minuga sarnaseid rasedusi kui erinevaid. Mingil hetkel me aga tundsime, et kuna jagame ju ikkagi üsna isiklikku infot, võiks avalikust foorumist kolida ümber Facebooki. Eks see on vist enamike selliste foorumigruppide “elukäik”. Ja enam rahul ei saakski olla. Otsustasime oma seltskonna hoida üsna väikese, alla 30 meid on. Kui kuuluksin mõnda suurde gruppi, kus oleks sadu inimesi, siis ma arvan ei olekski nii mõnusat tunnet kui meil. Neid kurikuulsaid draamasid pole, oleme mitmel korral kokku saanud ja midagi vahvat ette võtnud. Kõige paremaks pean oma grupi juures ikkagi seda, et leidsin endale sealt ka väga hea sõbranna, kellega räägime absoluutselt kõigest, mitte vaid lastest.

Kui raseduse ajal on selline grupp nagu lill, siis lastega ilmub meepotti juba ka tõrvatilk. Suures infotulvas ja oma rõõmude-murede jagamises tekib paratamatult võrdlusmoment. Olen ise ka see patune, kes mingil hetkel muretseb, et no miks nii või naa. Aga minul on hea fakt millega end rahustada – minu juulibeebist sai hoopis augustibeebi, kes ongi grupi kõige pisem ja võib julgelt kõiki asju hakata kõige viimasena tegema. Aga on ka kõige vanemad meie grupis, kes võtavad uusi oskusi rahulikumalt ja kõik teevad seda ikkagi “normide piires”. Siis saamegi üksteisele toeks olla, et näe, kõik on ju okei ja ju tal pole lihtsalt vaja veel üht või teist asja teha. Beebigrupi valu ongi valusaim, kui kaine peaga ei mõtle sel hetkel.

Mina olen parajas joovastuses meie grupist ja soovitan kahe käega leida endale mingi mõnus grupp. Neid lugusid on ju küll ja veel, kus leitakse endale sõbranna(d) kellega aastaid hiljem ikka kohtutakse ja aktiivselt suheldakse. See “võlu” on seda väikest “valu” väärt. Peagi saabuvadki meile külla terve “kari” meie grupi beebisid. Mõtlen siin küll, et kuidas me mugavalt ära mahume, aga teate küll, et häid lambaid mahub ju lauta palju. Kes kuhugi gruppi kuulub või plaanib liituda, siis ärge unustage, et suhtuge asja rahulikult ning võrrelda ei maksa!

Kas te olete mõnda beebigruppi kuulunud või plaanite liituda? Milline teie kogemus on?

Liina

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Kaisa3. mai 08:09
Tahaks liituda grupida, aga see on nii salastatud, et ei leia kahjuks. Mingi augustibeebide grupp on, kus midagi ei toimu ja seda kaudu leidsin mõned kontaktid, kuid veel tulutult.
author
Liina3. mai 19:25
Kui mõtled konkreetselt gruppi, kus mina olen, siis see on tõesti peidetud ja väga pisike - kõik on omavahel head tuttavad/sõbrad juba raseduse algusest (: