Kahest kolmeks

Tere kõigile! Mina olen Liina ja siin blogis saab nüüdsest lugeda muuhulgas ka minu pere lugusid ja mõtisklusi pereteemadel. Meeldiv tutvuda!

Mul on oma kihlatuga imevahva viiekuune tütar. Seni on uus elu olnud põnev ja avardanud nii minu kui Härra maailma üsna palju ja viisidel, mida esialgu ette ei osanud kujutada. Härra ütles mõnda aega tagasi aga huvitavalt, et elumuutus, mille Tirts kaasa tõi, polnudki nii suur kui ta arvas, et see olema saab.

Ühest küljest ma saan temast aru. Rasedusest teadasaamise hetkest alates on see uus inimene ju peremudelis olemas. Küll mõtled sellest, milline ta olla võiks. Mis värvi saavad olema tema silmad, kas ta on blond või brünett, lokkis või sirgete juustega? Milline iseloom tal on? Kas ta on rahulik ja malbe või hoopis tõeline tulekera? Üheksa kuud ootust mööduvad ette kujutades milline uus pereliige olla võiks ning kuidas edasine elu olema saab. Rasedus on justkui puhvertsoon lasteta elu ja lapsega elu vahel.

Lisaks pidevale mõtlemisele, mida uut laps ellu toob, on peas nimekiri asjadest, mida on enne lapse sündi vaja osta või teha. Seega laps vallutab üsna täielikult selle mõttemaailma ja argikohustuste taustal tikuvad mõtted muudkui lapsele ja uuele elule. Vähemalt minul oli küll nii. Iseennast ajab ka naerma kui palju tegelikult beebile enne tema sündi mõeldud sai. Härragagi tegime nalja, kuidas muretseme lapse pärast, keda me pole kunagi näinud ega tea milline ta on, ent armastame juba tohutult. Nii ei tundugi see elumuutus lapse sündides nii suur,  sest mõttes on ta meiega olnud ju tervelt üheksa kuud. Seega juba sünnitusmajas oli meil tunne, et ta on meiega oluliselt kauem olnud.

Ja samas tundus Härra lause nii veider. Kuidas ei ole muutus suur? Ühtäkki on meil keegi pisike, kelle heaolu sõltub täiel määral meist, kes ei oska oma soove ja muresid veel meile alati mõistetavalt selgeks teha ning kes omajagu meie aega kontrollib. Aga ometi pean temaga nõustuma, küll väikese parandusega. Elumuutus polnud lihtsalt üldse nii hirmus kui vahepeal tunduda võis. Ning kuna 9 kuud oli aega lapse mõttega harjuda, ei tundu see tõesti esmapilgul niivõrd suure muutusena.

Kui palju teie ettekujutus elust lapsega reaalsusega kokku läks? Kas muutus oli oodatust suurem või väiksem?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Mari2. veebruar 17:01
Tore lugemine! Mõnus, et siit saab su perekondlikest tegevustest rohkem lugeda:)