Kasvatades väikest fashionistat*

*Tegelikult mitte, sest ei pea ma ennast moealaselt just pädevaks. Ei saa nii ka väikest fasionistat kasvatada, hehe.

Tallinna moenädala esirea kogemus on aga meie väikesel pooleteiseaastasel neiul käes – seda saab küll kindlalt öelda. Kui tänu temale jäid mul viimased kolm moenädalat vahele, siis neljandale oli vägagi paslik ka tema hoopiski kaasa võtta. Esialgu küll mõtlesin, et noh, laupäevane päev (Tallinn Fashion Week leidis aset märtsi eelviimasel nädalalõpul) ja kui ma olen juba kaks hilist õhtut moelava servas veetnud, siis kuidagi tundsin ette, et võtaks laupäeval väheke rahulikumalt. Aga et laupäevane lastemoele suunatud päev pidavat väga vahva tulema ja kindlasti tuleks laps kaasa võtta, oli kohe otsustatud.

 

 

Kavas oli, nagu ikka, kolm etendust. Teades oma last ja tema kellaaegu, otsustasin temaga minna vaid teisele ja ma arvan, et see sai väga hea otsus. Kahte etendust poleks me jaksanud temaga koos ära vaadata ja kolmas toimus lihtsalt meie jaoks liiga hilja. Ja et teise etenduse esimeses kollektsioonis oli meil nii mõnigi tuttav näoke, kellele kaasa elada, oli asi otsustatud. Bebe Organic, Amiki Children ja Vilve Unt olid oma kaunite kollektsioonidega selle etenduse staarid. Esimene võlus mu kohe ja täielikult. Väga konkreetne suveigatsus tuli peale ja ääretult nauditav oli nende showd vaadata. Väiksele piigale meeldis samuti. Viimase kollektsiooni vaataski ta juba meie kõrval vabanenud toolil tädidele lehvitades ja siis jälle mulle sülle ronides.

 

 

Muidugi oli mul ka omajagu “altkäemaksu” kaasas. Tops täis kamapalle, puuviljasmuuti ja loomulikult värske vesi. Kõik läks kaubaks ja nii sain minagi pigem nautida moeshowd. Neiu oli väga agar ka kõike kommenteerima: “Tüdruk tuleb”, “tüdruk teeb tipatapa”, “E. tuleb, teiselt poolt. E. läheb ära!” ja nii edasi. Meie kõrval istujatel oli igatahes teda lõbus kuulata ja kõigile sai omad kommentaarid eraldi jagatud. Kokkuvõtvalt läks kõik hästi – suurt kisa või nuttu polnud, laps vaatas pool etendusest huviga ära ja teise poole ronis tooli pealt mulle sülle ja toolile tagasi.

 


Foto: Kalev Lilleorg

 

Leian, et igasugu erinevate asjadega, mida lapsega teha, on oluline omada “kindlasti saame hakkama” suhtumist. Kui juba eos mõelda, et küllap laps ei jaksa, taha, kannata või mida veel muud (“kindlasti nutab, karjub või tõmbab endale muudmoodi negatiivset tähelepanu”), siis nii lähebki. Sellisel juhul ei saa ühtegi ettevõtmist nautida ei vanemad ega laps(ed). Veel hullem, siis ei saagi kodust välja ega midagi vahvat ette võtma minna. Soovitan soojalt teinekord oma mugavustsoonist välja astuda ja proovida ka neid asju, mida esimese hurraaga kohe ette ei võtaks. Värskendav endale ja huvitav meie väikestele!

Milline teie seisukoht säärastes olukordades on?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar