Kui haiglast saab koju

Baby blues, rasedusjärgsed hormoonid, uus roll, uus pereliige.. Kõik see muudab värskesse emarolli sisse-elamise emotsionaalselt keeruliseks ja põnevaks perioodiks.

Haiglas on (üldiselt) elu lill. Kop-kop, tuuakse süüa. Kop-kop, keegi tuleb midagi koristama. Kop-kop, küsitakse kuidas läheb. Pidevalt hoitakse kätt pulsil, sinu ülesanne on tutvuda oma beebiga, kosuda ja lihtsalt veidi vabalt võtta. Ja samas tiksub peas muudkui soov koju saada. Järsku antakse roheline tuli ja öeldakse, et võite koju minna. Et koju jah? Ahah… Järsku tekib tunne, et oi, kuidas me küll hakkama saame. MIDA me selle lapsega seal kodus teeme?! Mis nüüd siis?! Pole ju elusees pidanud mõnepäevase lapsega koos aega veetma. Rääkimata sellest, et see aeg ei lõpegi. Jah, nad ju alguses vaid söövad ja magavad, aga see väike aeg kui nad ärkvel on? Mis ma teen, kuidas ma teda hoian, kas ma peaks midagi rääkima? Tundub veidi nagu läheks praktilisele eksamile, milleks pole valmistunud. Selle vahega, et keegi ei hinda, keegi ei kontrolli.

Haiglast läksime igatahes ära suure elevusega. Kusagil kuklas oli ka mõte, et kuidas ikkagi, aga elevus siiski võitis. Võitis elevus ka teistel, sest üht beebit tuli vist terve suguvõsa mitme kaunistatud autoga haigla uste taha ootama. Ja meie läksime sealt siis lihtsalt kolmekesi, lillekimbud peos ja näod naerul.

Algabki elu kodus. Iga päevaga tundub, et asi saab käppa ja see kodune elu uue pereliikmega muutub aina loomulikumaks. See, mida ja kuidas teha, tuleb kuidagi iseenesest. Päevad lähevad, kolmekesi kodus on vahelduseks tore ja eladki õndsalt seal beebimullis. Ühel hetkel vaatad kalkvel silmadega oma tutikat beebit ja mõtled kuidas ta on armsaim olevus maamunal. Järgmisel hetkel ütleb värske isa, et tal on enne kahenädalase isapuhkuse lõppu juba vaja teid üksi jätta. Oota, mida?!

Minul läks sünnitusest paranemine küll ootuspäraselt, ent kuna ma esimesel päeval kodus diivanilt kuidagi valesti tõmbasin, läks mul paranemine kohe paar päeva jälle raskemalt. Mehe abi kodus oli esimestel nädalatel hädavajalik. Beebiga ühest kohast teise minek oli raske ja eks väike hirm oli sees, et mis ma ikkagi üksi teen. Igasugused pesud-värgid käisid meil ikka pigem koos. Sest noh, miks mitte. Ma polnud seda väikest jubinat kordagi ühe käega hoidnud, et mähkmevahetuse käigus peput pesta ja mõte sellest, et seda vaja teha on, tundus jube. Seega mis mõttes ma pärast paari päeva kolmekesi kodus, napilt nädalat üldse beebiga, järsku temaga kahekesi jään?! Mulle mõjus täieliku külma dušina mõte sellest, et pean lapsega üksi jääma. Olin eelmisel õhtul veel täiesti rivist väljas. Tagasimõeldes on ikka endal kah naljakas. Mis seal siis nii hullu oli? Kõik oli parimas korras ja saime oma esimesel päeval kahekesi beebiga ideaalselt hakkama. Kah asi, mille pärast endast välja minna. Elu ju!

Aga ega neid hirmutavaid mõtteid ja olukordi eriti palju ette polegi tulnud. Sellised pisikesed, loomulikud asjad, mis on lõpuks “üle elatud” nii, et ei pane tähelegi. Mis mõtted teid lapse saades esialgu valdasid? Kas pelgasite mingeid situatsioone või ei jõudnudki sellise pilguga asjadele mõelda?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Marili7. märts 18:19
Ma olen vaadanud youtubest teie vloge ja sa oled päris mitmes maininud, et teäi käib lapsel järelvaataja või midagi taolist. Mida see endast kujutab ja miks?
author
Liina Ü.20. märts 11:48
Meil käib "vaatleja, keda ma lihtsalt kutsun nii. Tegu on ühe neiuga, kes oma õpingute tarbeks peab aasta jooksul ühte beebit vaatlema.