Milline on pooleteiseaastase uni?

Olen varem ka rääkinud beebi unest ja kuidagi tundus, et võiks nüüd jälle ühe meeldetuletuse teha. Kuidas meie majas ikkagi nende unedega on nüüd, kus lapse unegraafik on püsinud suve teisest poolest saadik sama?

Käisin just ise ka silmadega eespool lingitud postituse üle (too tasub enne läbi lugeda, et oleks mingi eellugu ka), sest ega mu pea enam ammu midagi kinni pea. Seda vähemalt mäletasin õigesti, et ühele lõunaunele läks ta üle juba enne aastaseks saamist. Noh, võib-olla kuu aega oli meil seda head perioodi, kus magamapanek eriti aega ei võtnud. Aga ilmselt vähem, sest jällegi, mina ei mäleta üldse, et see kiirelt oleks kunagi käinud. Tundide viisi pole me seda ka õnneks pidanud tegema, muidugi ühe erandiga. Ühel õhtul läks meil ligi neli tundi selle nahka, et laps keeldus uinumast. Võite isegi arvata, et lõpuks kustusime me kõik kolmekesi kurnatult ja vist üheaegselt. Hommikul abikaasaga arutledes polnud me kindlad, kumb siis ikkagi “lapse magama pani”.

 

 

Tänaseks on kindlalt paigas lõunauinak õues, mis kestab kuskil kaks kuni kaks ja pool tundi. Meie tütrekese ööpäevane unevajadus on kõige rohkem 13 tundi ja see on juba piiripealne. Ta lihtsalt ei jää siis ei ühte ega teise unne ja nii on lihtsam kella vaadata ja seda järgida. Vahel käin teda ise õues äratamas, teinekord kuulen aknast, kuidas ta üksi juba räägib. Magama jääb ta õnneks kiirelt, parimatel päevadel kuskil kahe minutiga, teinekord lobiseb natuke üksi ja siis jääb poole sõna pealt magama. aga harilikult üle 10-15 minuti see aega ei võta. Veidi käru loksutamist ja juba ta magabki. Viimase aja uus komme on endaga mõned mänguasjad õue magama võtta. Kuldne trio on pisike panda, Piripiiga ja jänes (kelle me mehega kunagi Ludwigiks ristisime). Eile aga said au pandaga koos kaissu minna hoopis üks mõmmi ja väike 10cm nukk. Ärgates alati kontrollib kenasti üle, kas kõik ikka olid viisakalt kaisus. Rekord oli aga ükskord viis suuremapoolset kaisulooma. Õhtuti, muide, ei hooli ta pehmetest loomadest üldse.

Kärus magab ta soojakotis, milles on minu kootud meriinovillane tekk (kuigi päikseliste ilmadega pole sedagi vaja) ja seljas on tal vaid meriinovillane kombekas. Varem panin talle ka dressid sinna peale ning villase soki varba otsa, aga ükskord mõtlesin proovida, et kui äkki paneks ilma. Sellest ajast peale läheb lisariieteta magama. Kuna ise seal ei maga, on raske hinnata, kas ta nüüd on liiga soojalt riides või mitte. Meriino aga hoiab õnneks naha kuivana ja uni on ka alati magus olnud. No ju on hea magada! Soojakoti alla sai siin külmemate ja tuulisemate ilmadega pandud lambanahk. Kui sajab või on eriti tuuline ilm, panen kile ka kärule peale.

 

 

Õhtuti on nüüdseks ka vägagi toimiv rutiin paigas. Kõigepealt läheb üks vanematest lapsega vannitoaprotseduure tegema ja siis võtab teine vanem üle ja alustab lapse toas “magamapanekut”. Kindlasti nõuab laps teiselt vanemalt “head ööd musi” ja siis viskab pikali, et raamatuid vaadata. Keskmiselt viis raamatut tuleb õhtuti läbi vaadata ja üldiselt alati ka samas järjekorras. Alustame “oravaraamatust”, siis tuleb “isakaru” (ehk soomekeelne raamat Kuldkiharast), võib-olla “kitseraamat”, kindlasti “jäneseraamat” ja lõpetuseks teinekord ka “elevandiraamat”. Vahel soovib sirvida ka “Sipsikut” ning “Emmit ja Mõmmit”. Kuskil pool tundi kulub raamatutele ja siis läheb kuni pool tundi, kuni ta veel lobiseb ja lõpuks uinub. Kõige saateks mängib pehme öökull kas vihmasabinat, ookeanikohinat või mõnd unelaulu. See on kasutusel selleks, et kui lapse toa lähedalt kostub helisid, mis teda võiks äratada või teeb ta ise häält, hakkab öökull uinumisel last saatnud heli mängima, et teda rahustada või summutada toast väljaspool tekkivaid helisid.

 

 

Detsembris kolis laps oma tuppa ja kuigi ta jäi alati üksi tuppa magama (ehk meie ei jäänud temaga samasse tuppa, kui ta juba magas), käis aasta lõpus klõps ja aina rohkem hakkas sisse viskama vähem öiseid ärkamisi. Tänaseks on enam kui pooled ööd sellised, kus ta hommikul vaikselt issit ootab, et temaga hambaid pesema ja potile minna. Vahel on üksikud ööd, kus ta tuleb meie juurde (sest ta keeldub oma tuppa edasi jäämast) ja siis on muidugi uni meil kõigil kõvasti häiritum. Ta lihtsalt ei jää siis rahulikult magama, vaid aeleb mööda voodit ringi. Ja nende üksikute vahel on need päris harvad ööd, kus tuleb mingit kisa ka ja me kõik hommikuks täiesti kottis ja siniste silmaalustega oleme.

Üleüldiselt võib aga öelda, et pooleteiseaastaselt magab meie laps (ja muidugi ka meie) stabiilselt hästi. Enamik öid magame me mehega terve öö (ja kahekesi!) ning lõunaunedega on ka päris lihtne. On mõnus küll!

Jutustage kommentaariumis kaasa, kuidas teie lapsed erinevates vanustes maganud on? Kui teid huvitaks ka mõni kindel teema, millest võiksin rääkida, siis jätke selle kohta oma soovid-soovitused Facebooki kommentaaridesse.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Kaisa16. märts 23:13
Mu pooleaastane ärkab veel iga paari tunni tagant. Esimese une enda voodis, aga öösel ma olen nii zombie ja ei jaksa teda oma voodisse tagasi panna. Rõõm lugeda, et olukord vib paremaks muutuda.