Kuidas me lammastele beebit tutvustamas käisime

Meie headel tuttavatel on päris palju taluloomi. Nende juurest leiab nii vabalt ringi jooksvaid hanesid, aedikus kanu, küülikuid, kui ka veiseid ja mis mu suur lemmik – lambaid. Ma ei tea miks need lambad mulle nii hinge on roninud, aga näed, on.

Aeg-ajalt me neil seal ikka külas käime ja iga kord saab need loomakesed üle vaadatud. Kolmel korral oleme aastate jooksul käinud väikseid lambatallesid uudistamas ja mõnda aega tagasi saigi see kolmas kord kirja. Kuna sattusime valgel ajal minema, siis oli hea võimalus väiksel neiul esimene tutvumine taluloomadega teha.

Hanedest ei arvanud ta suurt midagi. Olid need ju kuskil eemal ja õiendasid midagi. Kanad..ei saanud ka vist mingit erilist reaktsiooni. No ja mis neis küülikuteski nii erilist? Meil ju kodus on üks, keda muudkui uudistamas käia. Teised olid küll suuremad, aga midagi põnevamat nad ju kodusest jänkust ei teinud. Veised olid parasjagu kusagil eemal.

Kuna lammastel oli värskelt valminud uus suur laut ja neil oli palju palju väikseid beebilambaid (nende arv küündis kahekümne ligi) seal ringi trallimas, tuli neid kohe lähedale vaatama minna. Lambatalled võtsid meie neiu igatahes kohe omaks. Kõik olid tal kohe ümber nuuskimas, limpsamas ja varbast näkitsemas.

Talu omanik tõi ka kuiva heina, pani portsu maha ja meie neiu sai sinna peale istuma asetatud. Lähedal olevad lambad siblisid kohe kõik tema ümber, et neiu all olevat värsket heina kätte saada. Siis vaatas ta meid küll veidi kahtlustava pilguga, et kas üritame teda lammastele sööta. Kui ta vaid teaks, et lambad beebisid ei söö. Lasime tal ka üht tallekest katsuda, kes enda käe all igatahes väga pehme oli. Nagu sealt tualettpaberi reklaamist. Tema reaktsioon oli muidugi selline, nagu praegu iga uue “puudutusega”: kibekiirelt tõmbas käe eemale, veidi mõtles ja siis krabas juba ise julgemalt lamba villast kinni.

Neiu on küll veel nii pisike, et sellest korrast talle mälestust ei jää. Kuna me aga omajagu sinna tallu satume, siis vähemalt on teadmine, et temast ei kasva sellist linnapreilit, kes ei teaks mis vahe on lambal ja kanal. Et kui pildiraamatust näitame, et näe, lammas, tunneb ta selle ka päriselus ise ära ja viib otsad kenasti kokku. Eks praegu vist ongi need beebiga ringi trallimised rohkem sellised endale rõõmuks ja temale hetkerõõmuks. Mälestused tulevad temale veidi hiljem, aga see ei vähenda ju ometi meie rõõmu kui saame oma väikese perega midagi vahvat ette võtta.

Kas te olete beebide või väikelastega taluloomadega tutvumas käinud? Millised olid nende reaktsioonid?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar