Kuidas me pimeda aja autosõidud üle elame

Pole kellelegi võõras fakt, et elu (väike)lapsega erineb mõningates aspektidest üksi/kahekesi eluga kardinaalselt. Näiteks dikteerib väike inimene oma paljude vajaduste ja soovidega kõiksugu toredaid ettevõtmisi.

Kõige lihtsam oli igasuguseid vahvaid asju ette võtta beebiga, kes mitu korda päevas magas. Meie tütrel tekkis aimatav ja üsna selge unegraafik kuskil kolme kuuga ja nii sai pikemad autosõidud kerge vaevaga lapse uneajale planeerida. Vabal päeval oli valikuid mitu, tuli vaid õige moment ära oodata ja end autosse pakkida. Nüüd, kus Väike Preili magab juba (vist) üle poole aasta päeval vaid ühe une, on pikkadeks sõitudeks (mugavaim) vaid üks aken. Kui veel poolteist aastat tagasi külastasime oma Pärnu perekonda nädalavahetuseti nii, et sõitsime reede õhtul kasvõi praktiliselt keskööl Pärnusse, et laupäeva hommikul seal ärgata, siis enam asjad nii lihtsad pole. Laupäeval keset päeva sõita ei taha, et pühapäeval samal ajal tagasi sõita. Reede hilisööl ka enam ei sobi, sest lapse ööuni algab 20-21 vahel. Mis me siis teeme?

Kui ei vea ja ei saa lõunaune ajal minna, oleme startinud reedel kohe pärast abikaasa tööpäeva lõppu. Kõige raskem on see praegu, pimedal ajal. Lapsel hakkab kergelt igav ja eesistmelt teda lõbustada on küllalt tüütu ja raske. Kaasreisija terve tee ei jaksa ja juhi tähelepanule mõjub üks torisev lapsuke ääretult halvasti. Lisaks jääb sõidu ajale siis ka õhtusöögi aeg. Ja tasub mainida, et kuna meie Väike Preili on magamise osas päris tundlik, peame kellaaegasid jälgima ja nii ei taha me tal ka õhtul autos uinuda lasta. Nii oleme lahendanud olukorra selliselt, et istun taha kahe väga konkreetse asjaga. Noh, üks neist pole niivõrd asi, kuivõrd asjade kogum – õhtusöök snäkkidega. Snäkid meie lapsele meeldivad ja tihti aitab see pimeduses tekkivat igavust peletada. Teisena on kaasas väike patareitoitel öölamp. Meie puhul siis väike armas täheke, mille ükskord Scandikidsilt kingituseks saime. Ükskord tabasin ära see autosse sõidu peale kaasa võtta ja see muutis pimedad sõidud oluliselt lõbusamaks.

Meie Väike Preili on ka küllalt sõnaosav (aasta ja viie kuu vanuselt viskab sisse juba täiesti korralikke lauseid ja alles ükspäev üllatas meid ühe vahva “vaata, linnud on taevas” pärliga) ja nii saab temaga juba ka mõnusalt jutustada. Teeme teineteisele loomahääli ja loetleme erinevaid loomi, kehaosi, riideesemeid ja sõpru-pereliikmeid. Et talle meeldib ka laulmine, saan talle ka palju laulda.

Seega, kui me oleme sunnitud pikema autosõidu ette võtma uneaja väliselt, aitavad juba ka väikelapsega snäkid ja toredad tegevused. Loomulikult on ta oluliselt leplikum päevasel ajal ja siis meeldib talle ka aknast välja vaadata ja kõik majad, linnud, lennukid, tädid-onud jmt meile ette lugeda. Aga pimedas tuleb kindlasti temaga taga istuda ja näiteks raamatutele lootma ei saa jääda.

Kuidas teie oma sõidud lastega pimedal ajal korraldate?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar