Kuidas sisustada pooleteiseaastase päeva ehk meie päevakava

Leian end aeg-ajalt uurimast, mida teised vanemad oma väikelastega päeval ette võtavad. Tean, kuidas laps võib ühe näo pidevast nägemisest päris ära tüdineda (alles ükspäev vaatas laps õues mängivaid lasteaialapsi tõelise igatsusega) ja nii tahaks ikka väikeast vaheldust talle pakkuda. Kirjutangi siis sel korral hoopis meie ühest tavalisest päevast. Ehk saab keegi teie seast endale mõne uue idee, meenub mõni vana asi või tunnete ära, et teie päev on väga sarnane. Seega, siit tuleb meie päev ühe maailma avastava 1.5-aastase neiuga.

Väiksel Preilil on oma tuba ja ööd ei ole meie majas vennad. Mõnel ööl soovib ta varakult meie tähelepanu (mis päädib meie kaisus öö jätkamisega), teinekord teeb seda viimastel unetundidel ja mõnel ööl magab oma toas nagu nott. Kõik on väga varieeruv ja mingit seaduspära ma veel täheldanud pole. Kuid nui neljaks peab laps saama hommikused potilkäigud-hambapesud-riietumised teha issiga. Kui end pakkuma lähen, hõigatakse mulle pahaselt “ei taha!”. Teinekord jõuame kolmekesi koos süüa, vahel on issil kiire ja jääme kahekesi. Issile peab neiu saama igal hommikul ka ukse peal lehvitada ja pikalt sealjuures seletama, kuidas praegu, lumisel ajal, teeb “auto puhtaks” ja “issi jäheb tööje”. Hommikusöögi taustaks on enamasti ka Terevisioon käimas, kuid väga ta sellele (õnneks) ei keskendu. Päris telerivaba meie päev pole, aga laps seda vahtima üldiselt ei jää ja mingitest multikatest ta ka kauem kui mõne minuti ei huvitu. Nii et telerivaatamise aega meil päevas ei ole arvestatud.

Hommikusöögi järel on enamus elust elutoas või õues. Praegu vaimustub neiu kelgutamisest, sest siis ta saab rahus kelgul istuda ja mind kamandada, hõigates muudkui “sõidame” või “sinna”. Muidu on ta õues seda tüüpi, kes astub paar sammu ja nõuab sülle või seisab ja vaatab teisi. Praegu paksus lumes kõndimisest võin vaid unistada. Pärast õues mängimist ja tema vedamist tuleme tuppa pirni sööma. Kuna ma ise banaani ega õuna armasta, sööme koos pirni. Õnneks neiule maitseb ka. Ja 12 ajal läheb tema jälle õue, sel korral kärusse magama.

Siis algab minu aeg, kus ma tihti sooviks tukkuda (kuid ei tee seda, kuna laps on õues ja lihtsalt ei suuda nii), aga pigem kas mõnulen niisama, teen tööasju või valmistan söögipoolist ette. Eelistan aga lõunaks teha midagi, mis valmiks 15-20 minutiga ja ei vaja suuri ettevalmistusi. Selle aja peab neiu minu kõrval ilusti vastu.

Pärast lõunasööki hakkab suur issi ootamine. Siis me viimasel ajal joonistame ja pliiatsid-paber, muide, on pidevalt lapsele kättesaadavad, loeme voodis raamatuid või mängime Legodega. Rohkem näeb see välja nii, et tema nõuab klotsikoti juures “kotsi mängida” ja kui klotsid väljas, seletab “ehitame maja” ja mina siis laon klotse kokku. Tema käib ja sikutab neid minu ehitistelt jälle ära.

Raamatud on suured sõbrad ja parim neist on tema jaoks “Numbrid 123”, kus ta nimetab ära kõik, mida seal kujutatud. Numbrid on omavahel sassis, aga ma ei ootagi veel, et ta oskaks kenasti ühest viieni lugeda. Sõnavara on tal minu silmis üüratu, nii et kui ta nimetab ära kõik pildikesed seal raamatus, on ju suurepärane. Puidust rongikomplektiga tahab ta samuti tihti mängida (pigem lammutada) ja teinekord hüppab hüppeloomaga ka. Ja kui issi koju jõuab, hakkab juba nende aeg. Mina võin siis südamerahus kuhugi teise tuppa imbuda ja neiu ei paneks seda tähelegi.

Kogu päeva sisse on pikitud veel ka lõpusirgel olev potitreening, väiksed kallistamispausid (kuigi parasjagu on meie majas käsil suur “emmevihkamisefaas”, jagab ta vähemalt salaja mulle ka veidi hellust). Teinekord me võimleme ehk ma otsin välja mõne ema ja lapse treeningvideo. Vahel käime kaks korda päevas väljas, kui on kohe eriti hea ilm. Siis peab terve päev päikseline olema. Kuskil korra kuus vahetan välja ka silma all olevad mänguasjad, et lapsel oleks põnev oma asjadega mängida ja miski ei seisaks liiga pikalt kasutamata.

Kirjutage kommentaaridesse, mida vahvat teie oma sarnases vanuses väikelastega ette võtate. Tahaks lugeda kuidas teistes peredes elu korraldatud on. 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Annika9. veebruar 23:47
Meil suhteliselt sama 1,5 aastaste kaksikutega. Sellel ajal kui mina süüa teen siis nad mängivad natuke kahekesi ka. Vahel kui igav siis mina sorteerin mänguasjakasti ja nemad siis avastavad kõiki neid "uusi" mänguasju sealt ja muidugi lähevad nende pärast kaklema, aga see käib meie igapäevaelu juurde. Vahel kaklevad siis ajavad üksteist taga, siis lohutavad ja vahel ka võistlevad emme tähelepanu nimel ja muidugi ahvivad üksteiselt kõike, mida emme keelab. Issi on ka nüüdseks nii oodatud, et kui ta koju tuleb siis lapsed kilkavad lausa. Mis ajast olete mõelnud laateaia peale? Meil korra nädalas mänguringis väga meeldib, aga samas muidu tunduvad veel emmele nii pisid, et terveks päevaks eemale ära.
Katrin9. veebruar 17:23
Olen paar kuud noorema lapsega kodune. Ärkame enamasti 8 paiku kaisutades. Siis pudru ja issi tööle saatmine. Ennelõunal on meil enamasti võimlemistund või playdate. Olenevalt ilmast siis kas toas või õues. 12.30-14.30 on uneaeg kas toas voodis või enamasti siiski kärutan magama lapsega. Peale ühe une peale minemist on vähemalt kindel, et saan kodust kaugemale ka jalutada. Enne und on pigem kergem söök ja peale ärkamist korralik toit. Siis ootame issit või vanaemat külla. Õhtuti saan ise käia poes või teha oma asju lihtsalt, et saada natuke tuulutada. Magama jääb laps 20-21 oma voodis ning enne seda on puder. Magama võib teda panna ka isa või vanaema. Pigem lähebki teistel see lihtsamalt. Sõnu on pojal vaid paar ja neidki ei kasuta väga sihipäraselt. Pigem näitab käemärkidega mida tahab : D