Kuidas väikelapse kõrvalt mitte remonti teha

Just nii nagu plaanisin, kirjutan seda postitust oma uuest kodusest töönurgakesest. Nimelt oli meil siin pea kaks nädalat täielik kaos, sest olude sunnil tuli meil kodus suuri ümberkorraldusi teha. Kuna Väike Preili valmistub täielikult oma tuppa kolimiseks, tuli meil sealt toast vastupidi ära kolida.

Lahtiseletatult oli lugu nii: Väikese Preili tulevaseks toaks saab meie (nüüdseks) endine kontorituba. Et nii minul kui abikaasal peab olema arvutilaud, ei tahtnud me neid endale magamistuppa, ent mujale polnud ka võimalik panna. Elutuppa ju samuti ei lähe. Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga lõpuks sai selgeks, et meie 27-ruutmeetrise sisseehitatud garderoobiga magamistoa annab väga edukalt jagada kaheks.

Eeldas see kõik seinte lõhkumist ja ehitamist. Isetegijad nagu me oleme, võtsime selle tee ise ette. Väikelapse kõrvalt ma teine kord seda võib-olla ei teeks. Või palkaks kellegi, kes saab seda mitu päeva järjest teha. Kujutan ette, et oskuste ja vaba aja korral on see paari päeva töö. Meie puhul, kuna tegime seda tööpäeva õhtuti poole ööni ja nädalavahetusel, võttis kogu krempel aega nädala. Sinna sisse mahtus ka üks Vilniuse IKEA külastus. Juba eos matsin maha mõtte laps sinna kaasa võtta. Päevane käik Leedu IKEAsse on nii kohutavalt kurnav ka iseendale. Ühele aasta ja neljakuusele on see ilmselt tõeline šokk.

Kogu olukorda vürtsitas ka fakt, et me ei saanud asju magamistoast välja kolida. Laps on ju just sellises vanuses, kus ta käib ja tuulab, tuhnib, sorteerib, eraldab, jagab jne jne. Kõik asjad oleksid olnud täiesti laiali ja tubane aeg oleks temaga viimased nädal aega päris rasked olnud. Kuna last ei tahtnud ka remonditolmu sisse, ei saanud temaga ju selgelt ka magamistoas käia. Kõik magamiskohad tuli ümber jagada ja üldse oli palju ümberkorraldusi selle nädala jooksul. Lapsele oli see periood tegelikult ka raske. Esiteks sattus see kokku ajaga, kus purihambad igemes liiga teevad. Eks seda poleks saanud kuidagi ette näha. Ja teiseks oli ta igal õhtul ja ka nädalavahetusel vanaema(de) hoida. Kujutage nüüd ette, et teate, et emme-issi on kodus, vahepeal vilksamisi näete ka neid, aga nende juurde minna ei saa. Ja nii päevast päeva.

 

Nüüdseks on kõik õnneks valmis, jäänud vaid pisiparandused ja kõik asjad lõplikult oma kohale asetada ning põrand umbes sajandat korda üle pesta. Laps on ka rahul – tema saab rahumeeli jälle üleval käia, kõik on uus ja huvitav ning mis peamine, vanemad on jälle tema päralt! Kõige sellega muutus meil ka unekorraldus, ent sellest juba mõnel järgmisel korral.

Kas te olete väikelapse kõrvalt remonti teinud? Kuidas see läinud on? Kas on ehk plaanis suurem remont ette võtta?

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Mua7. märts 22:50
Me ehitame maja. Pereelu ja lapse kõrvalt on see niiii kohutavalt stressirohke. Elame mu vanemate juures, mis lisab omakorda pungeid. Mitte et me hästi läbi ei saaks, aga omaette oleks ju hoopis teine tera.