Miks me tütrega muusikaringis käime

Ma arvan, et kui ma veel rase olin, mõtlesin, et küll ma hakkan lapsega igasugu ringides käima ja kõike tegema. Kui beebi sündis, tundusid igasugu võimlemistunnid kuidagi võõrad, ei kutsunud üldse. Ühes isegi käisin, kui laps oli äkki 2.5-kuune. Mis iganes põhjusel tundus see hea ideena ja nii me ühe korra käisime. Rohkem tagasi ei läinud, sest ma ei tulnud sealt õnnest joobununa tagasi. Pigem oli kuidagi “meh” olla. Kevadel aga tekkis mõte hakata hoopis muusikatunnis käima tütrega.

Kuna mu ämma sõbranna Pärnus perekooli veab ja tihti Tallinnas käib, soovis ta ka Tallinnas oma käe alla ühe väikese pundi beebisid ja väikelapsi koguda. Õnneks läks hästi ja meie beebigrupist leidus kohe mitu huvilist. Paar korda käisime koos ja siis tuli suvi vahele.

Nüüd sügisel jätkab meie muusikatund uue hooga ja oleme vist ligi kaks kuud jälle koos käinud. Ma arvan, et mind paelubki enim selle juures fakt, et “rühmakaaslased” on mu head sõbrad-tuttavad ja lapsed ka juba omavahel pikalt tuttavad. Endal on see “vaev” ju kõige suurem, et end ja last riidesse panna ja iga ilmaga end kuhugi kohale vedada. Nii on motivatsioon suurem.

Aga tõele au andes meeldib see ka lapsele väga. Teda saab seal kõvasti väntsutatud, ta saab igasugu põnevate asjadega mängida ja areneda. Näiteks oleme seni kodus kehast rääkides pigem näoga piirdunud. Silmad, kõrvad, nina ja suu on väga selgelt paigas. Leiab need ette näitamata üles kõigil loomadel, olgu nad joonistatud või päris. Inimestest rääkimata. Üle-eelmises tunnis kasutati ühe laulu ajal pehmeid kutsusid ja lapsed pidid näitama kus on pea, kõht jmt. Paar päeva hiljem korrutas neid kodus juba ise. Jälle ilma, et peaks neid meeletult ette nämmutama.

Vahva on ka vaadata, kuidas mitmed laulud ja harjutused on lapsele juba tuttavad ning ta teab täpselt mida teha, kui mingi asi jälle välja võetakse. Igal tunnil on loomulikult oma kava ja näiteks sama viite laulu järgmises tunnis ei laulda.

Ja mis ma sellise jutuga öelda tahan? See, kas mingid ringid just nii pisiketele (ehk umbes aastastele lastele) on midagi teie jaoks, on sügavalt teie sisetunde küsimus. Fakt on aga see, et nii ema kui laps peavad end seal mugavalt tundma. Minu jaoks olid nii õpetaja kui teised emad-lapsed juba enne alustamist tuttavad, mis on muidugi suur vedamine. Lapse rõõmu ühisest ajast ja vahvatest rutiinivälistest tegevustest ei vähenda ka see kui ema jaoks on inimesed võõrad. Ja suure tõenäosusega lapsele sellised ettevõtmised meeldivad väga. Meie tütre pealt näen, et kui me ei käiks õues ja muusikaringis, läheksime me kahekesi küll päevasel ajal nelja seina vahel hulluks. Ükskõik kui palju ma uusi asju tema jaoks ka välja ei mõtleks.

Niisiis jälgige oma last ja mõelge, mis teile endale võiks meeldida. Kodustele emadele oleks kindlasti väga vahva vaheldus lapsega mõnes ringis käia ja lastest ei maksa rääkidagi. Muide, tasub mainida, et ega ma puudust ei tundnud sellisest asjast, aga nüüd on hea meel küll, et muusikatunnis käimise ette võtsime!

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar