Oo, see hirmus beebi uni.

Mina olen vist üks neist, kes oma last “teaduslikult” kasvatab ja kõige kohta muudkui uurib. Vähemalt mu ema kutsub seda nii. Sõbrannad on mul seinast seina: mõni kasvatab oma last puhtalt sisetunde järgi, teine uurib sama põhjalikult kõige kohta nagu mina ja siis kuulab sisetunnet ka otsa. Sellel “teaduslikul” variandil ongi tegelikult suureks miinuseks see, et sisemine hääl jääb teinekord kogu muu infomüra juures natukene vaikseks.

Viimatine näide käibki ühe suuremate hirmude kohta, mis lapsesaamisega kaasas käib. Selleks on lapse uni. Üldjoontes on vedanud meil sellega, et tütar on üsna kella järgi magaja. Mulle see sobib. Eelkõige käib see siis unede algusaja kohta. Neid saab üsna ühte tundi alati ajastada. Väike preili on hetkel veel viimaseid nädalaid 11-kuune ning siis astub juba kenasti edasi väikelapse vanusegruppi. Kuskil neljanda elukuu pealt mäletan, et toimus kardetud “four month sleep regression”  ning selle kohta lugedes muudkui hoiatati, et vaadake, et uued (halvad) uneharjumused igapäevaseks ei saaks. Sest siis ei saagi see regression läbi.

Nii läks meil ka. Mingi perioodi uinus ta vaikselt rinnal, aga siis hakkas pihta. Igaõhtused magamapanekud venisid ja venisid, kuni üheltmaalt oli asi nii hull, et proovisime lausa leebet unekooli. Oli rõve ja endal oli hing haige, aga ega see oodatud tulemusi ka ei toonud. Noh, osalt ikka tõi ka. Enne meie katsetusi uinus laps pallil ja voodisse poetamiseks oli vaja teha minimaalselt! kümme katset. Ja pallil tuli temaga vetruda ligi kaks tundi. KO-HU-TAV. Pärast “unekooli” paneme ta kohe oma voodisse, kus teda silitame, paitame ja vajadusel laulame. Lugesime vahepeal ka unejuttu, aga see ajas hoopis mängutuju peale.

Aga magamapanekud möödusid ikka suure nutuga ja heal päeval võttis see aega pool tundi. Ja üle selle ju pole enam mingi magamapanek, see on juba niisama enesepettus. Vähemalt minule tundus ja siiani tundub nii. Aina enam hakkas minu jaoks ka päevane unegraafik kiiva kiskuma. Teine uni kuidagi ei mahtunud ega mahtunud meie päevakavasse. Ööuni oleks pidanud tulema minu jaoks liiga hilja ja üleüldse sai preili vahepeal magada vaid üheksa öist unetundi.

Kõige tipuks ei tundunud minu jaoks ka normaalne, et laps justkui iga kord PEAB nutma, sest muidu ei uinu.

Kui ta oli rahulik, võis ta meiega tund aega läbi võrevoodi pulkade jutustada, endal silmad unest krõllis.

Igal pool kirjutatakse, et enne aastat magavad lapsed ikka kaks päevaund ja üleminek ühele võib veel mitu kuud aega võtta. Aga hinges jäi ikka närima, et kuidas ma surun seda kahte und kui ma näen, et see lihtsalt ei mahu kuhugi ja ööune algus muudkui nihkub ja nihkub ja nihkub. Ikka hilisemaks. Tegin oma pea klaariks ja tuletasin endale meelde, et sisetunnet tuleb kuulata, mitte mingeid artikleid, mis panevad kõik lapsed ühte patta.

Kuskil kaks nädalat tagasi algaski siis ühe päevaune aeg ja teate mis sai? Sellest ajast peale võtab meie lapse magamapanek kokku kuskil 10 minutit. Halvemal päeval 15. Mis mõttes?! Alles oli HEAL päeval 30 minutit ja nüüd on halval siis pool sellest! Minu jaoks on see nii mõistuseväline. Ja samas teadvustan ka endale, et see võib olla mööduv, kuid imeline periood. Sellest hoolimata hõiskan igal õhtul veel rõõmust. Näiteks hiljuti panin neiu 20:10 oma voodisse, ta heitis kohe pikali, silitasin teda ja nelja minuti täitudes juba sain aru, et ta magab. Aga nii igaks juhuks paitasin veel paar minutit.

Nii et armsad emad-isad, kes te vahel ka oma sisetunnet kuulata unustate, tehke seda. Astuge samm tagasi ja unustage igasugune muu info mis uksest ja aknast peale tuleb ja kuulake iseennast. Te teate vägagi hästi mis teie lapsele parim on ja see, kui ümberringi keegi teie tuttavatest sarnaselt ei toimi, ei ole mingi näitaja. Ilusaid unenägusid! 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar