Päev beebiga läbi isa pilgu

Nädalavahetusel toimusid Kalamaja päevad. Et mina olin Tali disainipoes Bloggersmarketil oma riidekapi tühjendamisega ametis, oli “lapsevalve” sel korral isa kanda. Palusin tal natuke rääkida kuidas oli ja kuidas neil läks, sest mina sain neid näha vaid mõnel korral kui nad mul külas käisid. Järgnev ongi tema kirjutatud.

“Hommikul ärgates on sees kerge ärevus, kuid tunda on ka hirmu. Ma tean, et pean oma pisikese printessiga päeval kahekesi olema. Ma olen endas kindel, aga nähes kuidas ema temaga imeliselt terved päevad tegeleb, on mul enda oskustes tugevad kahtlused. Olen ju olnud temaga korduvalt kahekesi ja ilusti hakkama saanud, aga endiselt on kuidagi tunne, et ema tasemele ma ei küündi.

Aga egas midagi, tuleb päevale vastu astuda. Teel linna on ema kaasas. Kinnitan endale, et kõik on korras, laps on rahulik ja vaatab aknast välja. Jõuame linna ja on aeg emale nägemist öelda.

Olengi pisikese tirtsuga kahekesi. Pargin auto ära ja teen ukse lahti: vastu vaatab lai naeratus, mis kinnitab mulle: „Issi, me saame hakkama, ma aitan sind“. Plaanis on veeta aega kalamaja päevadel kuniks ema oma tegemistega lõpetab.

Alustame sõbra juures. Võtan tütrekese autost välja ja toimetan meid tuppa. Toas vaadatan üle mähkmed, juuakse ja võetakse paar ampsu süüa. Siis panen lapsele peale päikesekreemi, sest emme on nii käskinud.

Samal ajal on issi sõpru juurde tulnud ning pisike tirts teretab kõik läbi ja naeratab viisakalt. On aeg suunduda õue. Vaikselt on ka minul tulnud sisse kindlus, et saame ilusti hakkama – emme-igatsust ei ole tekkinud. Mööda Kalamaja ringi jalutades on vaatamist palju. Linn on inimesi täis ja tirtsul on huvitav. Käime läbi Kalamaja ning uudistame uut turgu.

Jalutatud on juba umbes 2 tundi ja lapsekesel peaks olema juba uneaeg. Natuke tekitab hirmu, et laps pole endiselt magama jäänud. Laps hakkab ka natuke pahuramaks muutuma. Peas on mõtted, et kui laps ei maga, siis on ta väsinud ja pahur. Kui laps on väsinud ja pahur, siis emme saab aru, et laps ei ole maganud ja siis on issi süüdi. Seda ei saa ma endale lubada.

Vahepeal sai emmel külas käidud ja natuke miilustatud ning emme sõbrannadega kohtutud. Kuid ka pärast seda ei tahtnud pisike ikka magama jääda. Ärkvel oldud aeg muutus juba liiga pikaks ning laps tasapisi pahuraks. Otsustasin seltskonnast natuke eralduda ja jalutasin lapsega kahekesi. Tundub et mõjus. 10-15 minutit hiljem jäi laps magama. Sain sellel ajal Liinale süüa viia, siis sõbrad uuesti üles otsida ning edasi jalutada.

Kui lõunauinak oli tehtud, sai pisike uuesti kõik sõbrad läbi tervitada ja lehvitada. See on nimelt tema uus lemmiktegevus – kõigile lehvitada. Kui lehvitamised lehvitatud, oli aeg asuda söögi kallale. Emme oli ilusti ka selle kodus kaasa pakkinud. Tundub, et söömine tuli õigel ajal, sest paari minutiga oli toit otsas.

Kui laps toidetud, vaatasin kella. Oh imet! Oleme ilusti terve päeva hakkama saanud. Kell hakkas jõudma sinnamaale, et emme peaks iga hetk lõpetama. Sai uuesti sõpradele lehvitatud ja kallid ja muu oluline tehtud. Hakkasime siis jalutama emme poole. Teepeal jalutades mõtlesin uhkusega, et saime kahekesi ilusti hakkama. Ning nagu nagu iga kord – lisandus minusse enessekindlust. Võin jälle olla natukene kindlam, et saan oma pisikese printessiga kahekesi täiesti edukalt hakkama.

Olen küll olnud selle pisikese ime isa juba peaaegu 10 kuud kuid endiselt on iga kord temaga kahekesi jäädes selline tunne, et kas ma ikka suudan olla tema jaoks sama hea kui on tema ema. Kõrvalt vaadates on näha kuidas nemad 2 lihtsalt klapivad. Kui pisike teeb mingit häält, siis teab ema kohe targalt öelda milles on asi. Eemalt vaadates tundub see müstilisena. Kuidas on võimalik nendel häälitsustel ja näoilmetel vahet teha?!

Küll aga on mulle iga korraga järjest selgemaks saanud, et kui pisike on minuga kahekesi siis on meil mingi oma keemia. Temaga kahekesi olles tean ka mina täpselt mis ja kuidas temaga teha. Mõistan igat tema häälitsust samamoodi nagu ta ema seda koguaeg teeb. Vahepeal mulle tundub, et pisike arvestab seda, et on minuga ja võtab issi režiimi. Vahepeal tundub, et tema jaoks on hoopis vastupidi – mitte issi ei valva terve päev last vaid vastupidi. Pisike peab kantseldama issit ja veenduma, et issi saaks aru mis ja kuidas vaja teha on.”

 

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Armin Groskopf19. juuli 17:11
väga armas ja tõsi jutt ka muidugi ja kas tõesti on Liina ja Joeli tütre nimi Tirts
Kerttu1. juuni 08:51
Ma olen samal arvamusel, et lapsed lülitavad ennast nö issirežiimile, kui nad issi hoida jäävad. Iga jumala kord kui nad isaga jätan ja vahepeal ikka uurin kuidas läheb või kas jonnisid palju, siis ALATI saan vastuseks, et kõik on suurepärases korras, ei jonni, mängivad ilusti, läksid ilusti magama jne. :)