Arst.Ei.Ole.Paha

Näiteid, kuidas isad, seda ise hoomamata, emade tööle mõnikord vee peale tõmbavad on muidugi palju aga siin üks säravaimatest eetriapsudest 🙂

Läheme noorema generatsiooniga perearsti vastuvõtule. Rutiinne visiit, kus äsja 4steks saanud kodanikke tavaliselt vaid mõõdetakse, kaalutakse, küsitletakse, lõppeb siiski nende elu valusaima süstiga, mille MINA otsustasin arsti soovitusel neile teha lasta. Gripivaktsiin nimelt. Arst seletab vaikselt, et see on kindlasti veidike valus aga no midagi hullu kindlasti pole. Lisaks pidi sellest aastast kehtima uus reegel, et tehakse kuu ajalise vahega 2 süsti. No mulle sobib ning esialgu väikesele naisele ja mehele ka. Naine söödabki kohe mehe ette, et see süsti turvalisust testiks- mehel pole selle vastu midagi. Istub toolile ja pereõde läheneb…püha mooses, ma pole sellist kisa veel varem kuulnud. Tal tavaliselt ei liigu süsti peale ükski lihas, seepärast ei osanud ma järgnevat kuidagi ette ennustada.

“Aaaaa, see valu ei lähe mitte iialgi üleeee!!! Mitte iialgi!!! Arst on paha! Pahaaaa!!!”, röögib mees põrandal väherdes.

Naine juba ka huilgab alates sellest hetkest, kui vend torke osaliseks sai ning on mitu korda põgenemiskatseid teinud, kuid isa sai ta siiski kinni ning tema süst sooritatakse samuti elukisa saatel.

Teel koju luban neile poest jäätist, sest see on väga hea valuleevendaja ning kuna ma pean kuu aja pärast nendega uut süsti saama minema, siis ühtlasi alustasin motiveerimisprojektiga “Arst ei ole paha”.

Oluline on siinkohal veel ära märkida, et issi on meiega igal sammul kaasas aga ta eelistab enamasti vaikida ning vahepeal lihtsalt paar lohutavat sõna öelda.

“Kallid lapsed, MINA tegin selle otsuse, et saate selle süsti, kuna ma armastan teid ja ei taha, et te haigeks jääksite,“ selgitan ma juba ma ei tea mitmendat korda ja tunnen, kuidas pilt hakkab intensiivsest vatramisest juba tasku minema.

P.s. Issi laadis samal ajal endale ühe toreda uue äpi telefoni ning tahab ka tähelepanu: „Oo, kuule vaata, nii äge äpp! Sellega saab vaadata, millise riigi lennuk just praegusel hetkel pea kohal lendab! See, mis just sõitis, tuleb Tokyost ja suundub Pariisi!“ Mul on tegelikult ju hea meel, et suurel mehel on lõbus ja mõistan, et ega ta ei saagi ju kuidagi aidata mind, sest veel hullem oleks, kui kaks vanemat korraga signaale edastavad.

Püüan suurele mehele sosinal selgeks teha, et „Kallike, ma ei saa praegu, mul on vaja lastele selgeks teha, et arst ei ole paha ning tõenäoliselt pean ma järgmisel korral nendega üksi teist süsti saama minema.“ Tundub, et ta kuulis mind. Tundub! 🙂

Samal ajal Väike Naine ja Väike Mees endiselt läbisegi kriiskavad: “Eiiii! Arst tegi selle süsti, mitte sina ei teinud, järelikult arst tahtis meile valu teha!” Ta tahtis meile pahaaa!“

“Ei ole nii, kallikesed. Arst ei taha kunagi kellelegi halba. Ta on ka tavaline inimene ja tal on lapsed kodus, keda ta väga armastab ja need lapsed muideks saavad ka süste, hästi palju, et nad haigeks ei jääks …,“ vatran ma hingetõmbepausideta ning üritan hästi primitiivses mõttevormingus rahulikult neile oma sõnumit edastada.

Iga ema teab, et usutav monoloog 4 aastaste sihtgrupile on kümme korda keerulisem, kui misiganes muu sõnumi edastamine täiskasvanueas ajudele, sest sõnumiedastus toimub meeletu müra ja skeptilise vastuvõtu saatel ning sisaldab kordusi, sadu kordusi…:) Kui sõnadel oleks inimese eluajal limiit, siis nende nelja sõna “Arst. Ei. Ole. Paha” limiit oleks mul kindlasti selle 30 minutiga täis saanud.

Umbes tunni aja pärast, kodus, olen ma oma tööga enda arvates jube hästi hakkama saanud ning olen veendunud, et ma suudan nad ka järgmisele süstile ilma sundimata meelitada.

Joon rahulikult teed, taastan ajurakke ehk mõtlen vahelduseks paari tööasja peale, mis vaja järgmisel päeval ära teha. Isa ehitab lastega elutoa põrandal klotsimaja . Järsku kostub kõrvu konflikt meeste vahel- ma pole jõudnud veel uurida, mis teemal, kui süstist valuliku käevarrega Väike Mees suurele mehele kerge vopsu kintsu pihta annab.

Ja siis, pärast kogu seda rasket tööd, mis kulutas mul raudselt sama palju kaloreid kui poolmaratoni jooks, ütleb suur mees väikesele: “Miks sa mind lööd, ega mina arst ei ole!”

„Aaaaaaa…“, hakkab mul igalt poolt valus. Pööritan silmi ja püüan täisealisele kehakeeles märku anda, et ta kiirelt oma vea parandaks aga ta ei saa aru…. mitte midagi ei saa aru 🙂 Ja ma alustan oma tunniajalise koolitusega “Arst ei ole paha” uuesti…

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar