Itaalia perekond lasteaias

Nii mõnus on vahel emaks olemisest puhata ning ise last mängida – õnneks Väikese Mehe ja Väikese Naise uus vaimustus laseb mul seda rolli täiega nautida 🙂 Ainult et väiksema generatsiooni nägemus mudilaste lasteaeda saatmisest on veel tugevalt iluvigasid täis. Ausõna, kui meie neid viime, siis selliseid äpardusi ei juhtu 🙂

„Nii, mina olen ema ja sina oled isa,“ kordab Väike Naine enne mängu algust mehele igaks juhuks kõvahäälselt.

Tegelikult väike mees juba üks kord kuulis seda, kuid unustas kinnitada, et kuulis. Naisele on aga mehelt oma käsklustele kinnituse saamine ülimalt oluline.

Väike Isa ongi pärast esmast kokkulepet juba ammu „auto“ juures askeldamas, seni kuni Väike Ema temalt lõplikku kinnitust ootab.

p.s. autot koos turvatoolidega, kus ma ka ise reaalselt istusin, saab näha juuresolevalt pildilt! 🙂 See ON auto 😉

„Kus sa nüüd oled, Markus? Mängime siis lasteaeda või? Aita ,mind, mul on abi vaja!“, seisab ema keset elutuba, 4 last korraga süles.

„Ma ei saa praegu, oota, ma pean ju auto valmis ehitama ja turvatooli ka,“ sõnab mees täielikku rahu säilitades.

„Mine sina autosse, sina oled suur laps ja saad ise,“ saan seejärel kohe käsu emalt.

„Aga mul pole riideid veel seljas ja muideks ma ei oska ennast ise riidesse panna ka,“ naudin olukorda sajaga ning õli tulle visates teen veel paar korda kõvasti bööö, üääää, ma ei saa ja ei tahaaa!

Ma pole ise paljulapselises peres kasvanud aga nüüd sain tunda neid „rõõme“, kuidas toimekas ja tubli ema 5. last korraga riidesse üritab panna (kõik enamvähem ühevanused, ilmselt viisikud): pähe lüktakse mulle mingi hooajale täielikult mitte vastav müts, mis on lisaks ka väike, ilmselt mõne pisema õe oma. Kuna riideid ei leitud, siis pannakse ümber soe tekk, millele ema veel takka kiidab, et: „Näe kui ilusti see lilla värv sulle sobib! Hakka siis minema!“ Kuuleka lapsena lähengi isa juurde autosse.

„Aa, sina juba siin, istu siis turvatooli,“ ütleb lahke isa sõbralikult.

„Eee, see turvatool kõigub hirmsasti,“ kahtlen. „Kas sa seda kuidagi istme külge kinnitada ei saaks palun?“

„Noo, ära muretse, ma panen selle kohe tabalukuga kinni,“ rahustab „kuldsete kätega“ isa.

Istun, tool ikka kõigub aga vaikselt loodan, et äkki siis, kui teised lapsed ka sellesse ainsamasse turvatooli kunagi istuma pannakse, et siis tihkelt külg külje kõrval äkki saame kuidagi turvaliselt hakkama.

Tuleb ema, näost on näha, et päris rahulik ta ei ole aga püüab enesevalitsust säilitada.

Paneb mulle kaks last sülle ning uurib isalt, et kas ta on muidu valmis juba.

„Jajaaa, ma teen veel auto puhtaks, siis kohe olengi, üks laps oksendas just,“ on isa endiselt jumala rahulik.

„Eee, mina küll oksendanud ei ole..?“ mainin.

„No sina ei ole aga see ongi vist juba eilne  siin,“ kohmab tubli isa ning koristamise lõpetanuna asub mu sülle pandud õdesid kõrvalistmele nööridega kinnitama. Sekkun, et nööridega pole tavaks lapsi kinnitada, et äkki paigaldaks paar turvatooli lisaks, kui isa geniaalse lahenduse pakub: ma panen nad siis pangasnikusse (pagasnikusse), turvatoolid ei mahu ära.

Tuleb taas ema, ühe lapsega ja suurte kottidega, millest üks on hammaste vahel, kuna kahest käest jäi väheks. Annab kõik isa kätte ning ei jää taaskord vaatama, kuhu need lapsed üldse paigutatakse sest tal on hirmus kiire ja hiljaks ei tohi jääda ning trennimaika (pidi pärast tööd trenni minema) jäi ka maha jne jne.

Enamvähem kõik autos, hakkab isa laste kärude ja vankritega tegelema. Ühel hetkel avastab, et kindlam oleks kärud ikka kokku panna, et muidu ei mahu ära ning keskendubki mehele omaselt käru kokku panemisele. See, et laps sealt ka välja vaja võtta on, pole esmapilgul üldse oluline. „Oih“ ütleb ta, kui käru kinni ei lähe, avastades, et inimolend seal vahel kinni on.

Tuleb taas ema, kes teatab, et on nüüd ka valmis ning küsib, kuhu ta selles ilusas autos istuda tohib. Isa juhatab ema oma kohale ning sõit võib alata.

Järsku meenub emale, kellel hommikuse rapsimise tulemusena juuksed veel monitori ees sorakil ja poolkinnistes silmades osaliselt kinni, et üks laps jäi ikkagi maha.

„Oii, Maimu jäi maha!“ ahastab ta.

„Mis Maimu?“ on mees segaduses, sest talle pole laste nimed eales meelde jäänud.

Naine meenutab isale kiirelt laste nimed: Leili, Maimu, Aadu, Peedu ja Kämpu.

Ütleb isale, et too teised lasteaeda viiks ja tema siis toob viimase õnnistuse kodust ära.

Läheb maha, pistab punuma, isa sõidab edasi.

Muidu oli kõik nagu päris okei isaga, võttis riided seljast, tegi musi aga laste kappe ta rühmas ei tuvastanud- kõik õueriided võttis autosse kaasa, tõdedes, et seal ta teab küll, kuhu need mahuksid. No mees ja tema auto- loogiline 🙂

Tuleb joostes ema, küsib, kus on isa.

Ma suure lapsena teadsin, et ta läks vist emale ja viimasele lapsele koju järgi.

Ema jookseb minema ja siis mõne hetke pärast tulevad koos taas rühma uksest sisse.

Isa: „Tere lapsed! Ma tulin teile järgi!“

Kõik on segaduses, sest alles me sinna ju jõudsime. Eriti segaduses on ema, kes ei jäta isale oma kõrgemaid võimalikke tämbreid kasutades torkamata: „Mis järgi, hommik on ju, nad peavad siin 3 päeva olema veel!“

“Aaaa,” püüab isa kukalt kratsides olevikul ja tulevikul vahet teha.

Ahah, no tore on, mõtlen mina, sest kolmeks päevaks lasteaeda selliste vanemate juurest jääks vist päris rõõmuga! 🙂

Õnneks said Väike Ema ja Väike Isa kokkuleppele, kas on öö või päev või hommik või õhtu ning asusid minekule.

Rühma ukse juures vaatan, kuidas ema teeb isale paberi peale märkmeid laste arvu ja nimedega. Samal ajal on ta miskipärast veidi kurvaks muutunud, otsib ridikülist taskuräti, pühib pisaraid ning kuna ta enda kleidil taskuid ei ole, torkab rätiku isa aluspükste vahele.   Isal pole selle vastu midagi ning torkab sinna tänades takkajärgi ka ema tehtud märkmed, sest ka tema ei jõudnud end hommikul rohkem riietada, kui aluspükstesse ja maikasse 🙂

 

 

 

 

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

A9. mai 11:40
See on hea mõte, et märkmeid teha. Üle 2 läheb keeruliseks muidu : D