Konn hüppas! Hüppas konn? :)

Miks naistel on alati nii palju asju vaja igale poole kaasa võtta? Väike mees teab, huvitav, miks suured koguaeg unustavad? 🙂

Mul endal on elupraktika ning reaalsustaju aastakümnetega  käitumist veidi lihvinud ning olen endale viimasel ajal teadlikult pigem väiksemaid käekotte soetanud. Muuhulgas ka sellepärast, et kõik pereliikmed oma kindaid, telefone ja üllatusmunasid minu kotti ei torkaks.

Väike Naine aga armastab VEEL kõiki omi asju, tõepoolest KÕIKI ASJU, mis tal on, vahet ei ole kas need on riided, jalanõud, mänguasjad, kosmeetika, ehted vms. Ja tal peavad oma asjad olema kaasas igal pool, kuhu läheb.

Vahel voodis pikali olles,  enne magama jäämist, pihib ta mulle kogu südamest:

„Emme, ma armastan nii väga oma asju! Ma tõesti nii nii väga väga armastan oma asju, saad aru?!“

Samal ajal korrutab aga väike mees mõtlikult umbes selliseid lauseid: laseriga tekitatud plasma, automaatne pasgasniku luuk jne 🙂

Eelmise aasta suvel said nad meie Peipsi suvekodus päikese käest liiga ning tuvastasin selle alles siis, kui õhtupoole külapoes olime: väike mees kaotas kuumast külma sisenedes termostabiilsuse ning lõdises jäätisekülmikute vahel. Tahtis kampsunit, mida minul kahjuks pakkuda ei olnud. Õnneks oli aga lahendus pakkuda roosa seljakoti raskuse all tasapisi taaruval Väikesel Naisel, kes kodus, poodi minemist (loe: pikale reisile minemist) tajudes, kiiresti asjad pakkis.

„Hanna, palun ära võta nii palju asju kaasa, need ei mahu sul ju kotti ära, kõik on kortsus ja….no üldse, kampsunit kindlasti ei ole vaja,“ ei osanud ma suure naisena Väikese Naise häid kavatsusi ette näha.

Väike Naine ei lasknud ennast segada ning pakkis edasi- nagu spetsiaalselt rõhus ta koti sisu valides just kampsunitele, kuigi õues oli veel õhtulgi üle 20 kraadi sooja.

Tulemus: ma arvan, et sel hetkel, seal külmas poes (nad olid siis 3 aastased) võitiski Väike Naine oma venna südame lõplikult, sest kui ta poes kuulis, et Markusel on külm, siis võttis ta emaliku hoolega kiiresti keset poodi oma tsumadani lahti ning ulatas mehele ilusa roosa kashmiirkampsuni.

Mees tõmbas ihukatte sõnakuulelikult selga ning ei norinud ei värvi ega tegumoe kallal.

Ja mina kiitsin Hannat.

Kusjuures sealsamas Peipsi ääres, kui nad veidi alla 2 aastased olid (rääkisid max 3 sõnaliste lausetega), tajusin ma esimest korda emana neid kui kahte isiksust, mitte ühte kaksikutepaari. Ühel hommikul ärgates olid nad unes näinud täpselt sama asja, nagu neil ikka kombeks oli, aga kirjeldused sellest olid nii vastupidised, kui kahesõnaliste lausete puhul olla saab.

Naine elevalt: „Konn hüppas!“

Mees: „Hüppas konn!“

Ehk siis, üks Veenuselt, teine Marsilt 🙂

Väikese Naise elu ning asjade kontrollimise vajadusest edasi rääkides meenub aga veel selline lugu:

Tulevad ühel õhtul lasteaiast ning soovivad meile pakkuda samasuguseid trenninaudinguid, nagu nad ise tol päeval kogesid.

„Mina olen esimene ja meil algab praegu sporditrenn,“ ütleb Väike Mees.

Jesver, kui korralik trenn see oli- olime mehega mõlemad pärast 15 minutilist võimlemist täiesti võhmal ning kahjuks ei saanud enne järgmise trenni algust puhata ka.

„Nii, balletitund algab, kas kõik on kohal?“, pärib naine märkmik ning pastakas käes.

„Jaaa,“ vastame lõõtsudades.

„Emme Liina? Kas kohal?“

„Jaa, olen kohal“, kordan, lootes, et Väike Naine lihtsalt alguses ei kuulnud mu häält.

„Issi Veiko? Kohal?“

„Jaa, kohal“, vastab kena meessoost balletitudeng.

„Nii…“, kirjutab väike treener silmade särades midagi märkmikusse.

Kuna tal läheb „kirjutamisega“  päris kaua aega, siis luban endale vahepeal diivani peale toetumist.

„Istuda ei tohi veel! Nii, Liina, kas kohal?“

„Jaa, kohaaaal!“

„Ei, nüüd sa pead ütlema, et jah, Liina Valner on siin!“

„Olen siin ja kohal ja mu nimi on Liina Valner ja kui vaja siis olen ka emme Liina“, vastan.

„Nii, panen kohe kirja…“ on naine täislausega vastust kuuldes vaimustuses. Saab jälle kirjutada 🙂

„Veiko?“ tõstab treener korraks pead.

„Jaaa, siin!“ vastab isa.

Vaikus, õpetaja taas kirjutab midagi. Vahepeal istub jalg üle põlve diivanil, siis läheb laua taha. Muudkui kirjutab ja kirjutab, kontrollib fakte ja menetleb seal vaikselt.

Eemalt paistab, et enam ei kirjuta vaid joonistab südameid ja lilli, mistõttu tekib mul kahtlus, kas balletitunniga samal päeval üldse algust tehaksegi.

„Eee…kas nüüd algab trenn?“, uurin ettevaatlikult.

„Oodake, jaa kohe,“ võpatab väike naine, märkmik kukub maha ning näen, et südameid ja lilli on ta joonistanud vaid meessoost õpilase nime ning tiitlite taha. Igaks juhuks ei hakka flirtivat õpetajat norima ka, sest no trenni tahaks nagu teha ning õiendamine võib ta tuju kehvaks muuta.

„Nii.., kas kõik on siis kohal jah?“, alustab väike õpetaja taas kohalolekukontrolliga.

„Jaaaa!“

„Nii…alustame siis. Pange nüüd varbad naeratama (loe: esimene positsioon balletis),“ saab lõpuks trenn hoo sisse.

Kuna kumbki väsinud õpilastest ei saa hästi hakkama, siis läbivad meie mõlema varbad treeneri manuaalse korrektuuri, mis talle ilmselgelt tegelikult ei meeldi. Ja tänu sellele me esimesest positsioonist kaugemale ei jõuagi, kuna kehvade tulemuste tõttu tuleb treeneril taas märkmik kätte võtta ning alustada JÄLLE kohalolekukontrolliga. Sedakorda siis arusaadavalt tuvastamaks, kas lisaks ihule ka hing ikka kohal on 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar