Kui MEES peab olema üks Väike Mees?

Hiljuti viisid tööasjad mind kokku kahe julge ning elukogenud mehega, kes pärast pikki aastaid kestnud eneseotsinguid suudavad otse ja ausalt kirjeldada mehe olemust kõige sügavamast hingesopist vaadatuna. Need tõed on muideks üks-ühele minu Väikese Mehe omadega. Aga kuhu need tunded ja tõed Suurtel Meestel siis kaovad ja miks? Aiman vähemalt ühte põhjust. Sest mõte, mis mulle meie vestlusest eriti meelde jäi, oli mehe kuvand “robotinimesena”. „Ole nüüd mees!“ või „Mehed ei nuta!“ on ilmselt iga teine naine oma mehele kunagi öelnud ning Suur Mees seda omakorda Väikesele Mehele. Ja nii on see haigus kestnud aastasadu. Aga miks mees on (tunde)robot ja naine inimene? Kui see nii on või olema peab, siis miks „inimesed“ ei ole ikka veel ära õppinud „robotite“ keelt? Ja miks naised reeglina eeldavad, et see robot saab maailma asjadest samamoodi aru nagu nemad?

Mees ja naine on tunnetemaailma ees võrdsed

Teisi muuta ei saa, see on selge, aga nii palju, kui minu võimuses, püüan ma oma Väikest Meest kasvatada ikkagi selles vaimus, et ka mehed nutavad. Võib tunda, võib tunnetest rääkida, võib nutta. Et ta ei peaks 20 aasta pärast minema teraapiate abiga tagasi lapsepõlve ning alles seeläbi aru saama, miks ta on just selline nagu ta on.

Kui “mees” peab sellistes raamides aga olema üks “väike mees”?

Mul on nii kerge Väikesele Mehele andeks anda seda, et ta nutab, ja ma vahel julgustangi, et nuta, siis läheb kergemaks. Suur Mees aga pidi selle peale pikali kukkuma, kui ma temalt ühel päeval palusin, et kui tal mingi mure on, siis ta võib vabalt nutta, kui tuju peale tuleb. „Minu ees ju ometi võid.“ „Eee…? No ma mõtlen siis selle peale jah!“

Ka mehed vajavad lähedust

Minu poeg, kes saab augustis 6-aastaseks, eelistab oma voodi asemel tihti magada minu kaisus. Põhjus: „Emme, ma olen lihtsalt niimoodi sündinud, et mulle meeldib sinu kaisus magada“. Samal ajal soovib kaisus magada ka Suur Mees ning temale on eriti vastukarva, et Väike Mees tema kohta loovutada ei kavatse: „Ta on ju suur mees juba!“. See mõttekäik on täiesti andestatav Suurele Mehele, sest ka tema on kasvanud „Mehed ei nuta“ vaimus. Tegelikult on aga kaisus magamisel üks suur pluss, mida ma teadlikult ära kasutan – Väike Mees avaneb siis täielikult. Tema jaoks on minu, ema, füüsiline lähedus väga oluline. Sel uinumise hetkel oleme ära lahendanud paljud mured, mis tal hinge peal on. Lisaks ma tean, et paari aasta pärast on see „nunnutamise“ aeg läbi ning seepärast naudin ka ise seda väga. Mulle teeb aga alati nalja see, et Väike Mees ei kannata absoluutselt mu juukseid. Need ei ole pikad, kuid mahuvad patsi ning igal õhtul kuulen ma sajatusi sel teemal: „Kuule, sa oled nii kaua juba elanud, kas sa juuksurisse ei tahaks minna?“ „Kuule, peida oma pats kuskile voodi alla või ma ei tea, ma ei saa niimoodi magada.“ 🙂 Ehk siis, mehed, mis teema nende pikkade juustega tegelikult on? Kogenud kaisus-magaja tõde on igal juhul midagi muud.

Väikesed õpetavad suuri

Nüüd, kus ma olen kasvatamas Väikest Meest, on mul kordades lihtsam aru saada ka Suurest Mehest, sest nad on lihtsalt nii sarnased. See ei ole peegeldus isalt pojale, vaid lihtsalt põhimõtteline sarnasus. Kõige lihtsam näide: Väike Mees vajab füüsilist lähedust, Suur Mees hindab kõrgelt sedasama. Kordades rohkem kui ma seda ilma teadvustamiseta pakkuda suudaks. Väikest Meest mõistad to the moon and back ning Suurt Meest…? Just, peab samamoodi mõistma. Minu hüpotees, mida ma samm-sammult üritan läbi laste tõestada, on: „Naine saab paremini mõista meest, kui ta on üles kasvatanud Väikese Mehe ning mees saab paremini mõista naist, kui ta on üles kasvatanud Väikese Naise.“

Aina rohkem tundub mulle, et nii see ongi. Või on see lihtsalt mõningate eelis sedapidi õppida, sest lapse sugu pole valik, vaid õnnistus.

Veel üks näide: kui Väike Mees ei saa oma riidekapiga, rääkimata oma tunnete kodeerimisest, hakkama, siis ma aitan teda. Ja kui Väike Naine nendega vastupidi väga hästi hakkama saab, siis ununeb isegi kiita, sest see on loomulik. Kui vaja, parandan ma ise kraanikausi äravoolu, sest pole asja, millega naine tegelikult hakkama ei saaks. Ja sellepärast ei ole ta vähem naine. Naine lihtsalt märkab asju. Ja kui mees vahel nutab ning vajab õrnust ja abi, siis pole ta vähem mees, sest ta on samamoodi inimene.

Nii et, naised, igas Suures Mehes elab päris palju Väikest Meest ja vastupidi! Käituge vastavalt ja elu on koheselt palju ilusam. Lihtne öelda, ma tean, aga proovida tasub kindlasti. 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar