Kuidas ja miks ma Miki-Hiire moodi piiksumise ära õppisin

Inimene harjub kõigega. Ma olen harjunud, et Väike Mees ja Väike Naine ei saa hommikuti õigel ajal ise üles ning et sokid on pahad ja nende jalga panemine on riietumisprotseduuri üks raskemaid osi. Ma olen juba ammu harjunud, et Suur Mees oma sokke seevastu hirmsasti armastab ning väidetavalt just seetõttu paneb ta igal õhtul need ilusti kõrvuti ja sirgelt voodi ette põrandale, sest talle tundub, et ta tahaks neid ka järgmisel päeval kanda. Ja nii armsaks võivad sokid saada lausa kolmel päeval järjest enne, kui talle siiski taas tundub, et ühe paari võiks põrandalt ikkagi pesukorvi teisaldada.

Ma ise arvan, et ma ei ole Väikese Mehe ja Väikese Naise peale kunagi karjunud. Küll aga olen häält tõstnud. Aga nemad on ka sellega juba harjunud ning kahjuks kõlab minu hääle tõstmine ning range tämber neile kui suvaline tormiilm õues. Sest nad on harjunud. Ja kui sa oled millegagi harjunud, siis võib see kergesti tüütuks muutuda. Tüdimus ei ole aga kindlasti edasiviiv jõud, vaid märk sellest, et on aeg midagi muuta.

Suure Mehega olen ikka üritanud maid jagada ning häälekalt sadu kordi mõista andnud, et tal on terve sahtlitäis sokke ning me ausõna ei ole nii vaesed, et ma ei jaksaks igal õhtul koos laste riietega ka tema armsaid sokke pesta. 🙂 Õnneks on Suurel Mehel aga üks harjumus, mis iialgi tüütuks muutuda ei saa – lillede kinkimine. Sellele mõeldes ja iga päev magamistoas värsket kimpu vaadates tundub ebaaus mingi järjekordse sokipusle üle põrandal kurta.

Ühel õhtupoolikul, kui pärast toredat mänguväljakute tuuri autosse istusime, oli vihmaseks ja tuuliseks pööranud ilm väikeste tuju nii palju rikkunud, et nad unustasid meie peamise reegli – kordamööda hädasid mitte kurta. Ning nii see juhtuski, et ma sõna otseses mõttes karjatasin: „Vaikust!“. Ehmatas ikka ennast ka ära, sest ma ei mäletanud, millal ma viimati nii kõva häält tegin.

„Emme…“ alustas Väike Naine, kes on kõneisik ka oma vennale, vaikselt. „Saad aru, et kui sa meie peale karjud, siis see ei aita. Kas sa saaksid teha sellist peenikest ilusat häält, nagu sa just enne tegid?“

„Millist siis?“ olin jätkuvalt ärritunud, kuid ei kuulnud vastust, sest just sel hetkel hüüatas Suur Mees, kes lihtsalt kuidagi suudab end laste kisast täiesti välja lülitada misiganes suvalisel ajahetkel: „Kuule, Tänak on juba esimene! Mõtle, hommikul oli veel üheksas!“

No nii armas, et ei oskagi kuidagi kuri olla ja nii ma siis hakkasingi jälle ohates seda peenikest ilusat häält kõikidele pereliikmetele tegema, millele Väike tark Naine osutanud oli.

Ja tänaseks ongi kuidagi nii läinud, et kui lapsed hommikuti mind ei kuule (ma enam isegi ei ütle „kuula“, sest Väike Naine selgitas, et nad vennaga päriselt ei suuda kuulata seda tavapärast „viu-viu pane nüüd juba need sokid jalga“), siis ma lihtsalt juhatan oma nõudmised sisse peenikese hääle ja mikihiireliku piiksuga:

„Piiks-piiks, riietumise lõpuni on jäänud 5 minutit!“. „Jah, emme!“

„Piiks-piiks, käi palun WC-s ära!“. „Kohe, emme!“

Suure Mehega pole ma seda veel proovinud, aga kindlasti võtan end lähiajal kokku ja proovin tema soki- ja misiganes muudele probleemidele läheneda samamoodi: „Piiks-piiks, palun pane sokid pesumasinasse!“.

Tegelikult ongi üsna lihtne viimasel ajal rahulik ja rõõmus olla, sest 6-aastane Väike Naine lihtsalt vabatahtlikult harib mind elu põhitõdedega.

Ja Väikese Naise õpetusi on veel: „Emme, kui me Markusega jonnime, siis kõige parem on, et aja meid lihtsalt naerma!“. “Emme, kui me poes midagi tahame, siis ütle lihtsalt seni “EI”, kuni me leti eest ära tuleme.”

Kõige naljakam nali, mis jonnile kohe mõjub, on meie peres tegelikult vaid üks sõna – „Pupujuku“. Kui sellest mõnikord väheks jääb, siis „Kakajuku“ aitab ka hädast välja, sest 6 aastaste jaoks ei ole jätkuvalt olemas naljakamat sõna kui kaka. 🙂 Kui samal ajal veel kõdistada ka, siis on pseudopõhjus jonnimiseks minutitega unustatud.

Nali ja naer ravib kõike ning on veel üks nipp, mis mul endal alati töötab: kui ma suudan (ja naised suudavad ju teadupärast väga kiiresti ja väga palju mõelda) iga tormihoiatuse alguses endale sisendada, et vähemalt 2 tunni pärast ei ole vihastamise põhjust enam meeleski, siis järelikult ei ole see lihtsalt oluline.

Soovin kõikidele rõõmsat sügist, palju nalja ja oskust see nali ning lihtsad tõed igast päevast üles leida. Peatse piiksumiseni!

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar