Kuidas ma Väikese Mehega kohtamas käisin.

Ilmselgelt ei koosne flirt vastassugupoolega vaid õpitud oskustest ning minu viimased kokkupuuted Väikese Mehe ja Väikese Naisega on olnud küllaltki huvitavad. Kui Väikese Mehe jaoks olen mina emana veel kõige turvalisem naisevalik, siis Väike Naine julgeb lisaks oma isale, kellega ta korduvalt “abiellunud on”,  juba väga hästi sümpaatseid partnereid ka mujalt otsida.  Paar kuud tagasi kiindus ta ühel sukeldumisreisil oma u 30ndates meesinstruktorisse. Mina sain sellest teada alles sama päeva õhtul, sest selgus, et arvutamine võttis veidi aega: “Emme, onju ma meeldisin talle, sest ta võttis mind kokku 3 korda sülle ja oli kokku 6 korral mu lähedal!” 😉

Just söögilauast tõusnuna ja tugitooli sättinuna lülitub Väikeses Mehes tavaliselt sisse läheduse saamisele orienteeritud käitumine, mille peamised tunnusmärgid on tavaliselt sellised:

„Emme, ma tahaks midagi süüa!“

„Issand, kallike, sa just tõusid söögilauast ju!“

„Aaa, õige jah… No tegelikult ma ei tahagi midagi süüa, tule lihtsalt minu juurde istuma ja võid ühe võileiva ka ikkagi tuua. Ükskõik millega.“ 😀

Kuidas sain teada, et olin kohtingul Superkangelasega?

Ühel päeval, kui olime rongiga väikeselt matkalt tagasiteel koju, otsustas Väike Mees aga proovida hoopis julgemat taktikat ning mängis minuga „päris“ kohtamist. Jalutame vaikselt käsikäes ees, Väike Naine longib tagapool ja korjab endast lugupidava korilase kombel kõiksugu huvitavaid asju teeservast üles.

„Preili…kas Te oleksite nõus minuga kohtuma tulema?“ alustab Väike Mees, kui tajub, et õhk on hetkeks õe tähelepanuvajadusest puhas.

„Ooo, nii tore! Jaaa, millal ja kus siis?“ lähen ma põneva mänguga kohe kaasa.

„Kas Te rongijaama satute muidu tihti?“ on Väike Mees jätkuvalt ametlik ning teietab mind suursuguselt.

„No tihti ei satu, aga vahel ikka.“

„No anna teada, kui sa satud, siis seal kohtumegi.“

Jalutasime edasi ning leppisime kokku, et me olemegi juba helistanud ning rongijaamas teineteist kohanud.

Pärast suhteliselt pikka vaikust uurib Väike Mees hoolitsevalt:  „Ma kohe korjan Teile lilled ka. Aga mis Teile muidu kohtumisel veel meeldiks teha? Kas rääkida ka?“

Tunnetan, et see pole just tema lemmiktegevus ning lohutan, et ei, rääkimine pole kohustuslik. Mees on õnnelik ning jalutame edasi. Midagi jääb aga Väikesel Mehel siiski häirima, sest ta vaatab mulle aeg-ajalt otsa, pigistab kätt ning püüab aru saada, kas ma ikka olen päriselt temast huvitatud. Ja lõpuks lähebki käiku Väikese Mehe suurim trump:

„Kas ma muidu ütlesin Teile juba, mis mu nimi on?“

„Eip, ei mäleta, et oleksid öelnud..“ naeratan ootusärevuses.

„Vabandust, ma unustasin: ma olen Superkangelane! Aga Teie võite mind lihtsalt SuperGo-ks kutsuda.“

Ja seda, milline õnn mulle tegelikult sülle on langenud, kuulsin ma enne koju jõudmist veel mitmeid kordi rõhuasetusega, et: „Ära siis kunagi unusta mu nime, eks?“

Millised on ühe Väikese Naise „naiselikud” trumbid?

Ühel päeval mängis Väike Naine liivakastis koos poistega, mida juhtub väga harva, sest meie hoovis on enamasti tüdrukud ning paar poissi, kes seal on, ei tihka selle karja sisse sageli imbuda.

Ma ei kuulnud väga täpselt, millest teema algas, kuid mingi konflikt Väikese Naise ja väikeste meeste vahel tekkis, mistõttu Väike Naine vahepeal tuppa lidus ja kurtis, et talle olevat ette heidetud ebapädevust poiste mängudes. Lohutasin teda ning palusin tal vahelduseks tegeleda millega muu põnevaga.

Lõpuks otsustas ta aga riideid vahetada ja tagasi õue minna. Mainis veel minnes mulle: “Emme, tead, minu stiil on koguaeg ilus olla!”. Hetkeks tundus, et Veenus ja Mars said koosolemise sünergia tagasi ning rahumeelselt kaevati auke edasi. Järsku aga tõusis taas äikesepilv õhku ning tajusin, kuidas viletsast augukaevajast jälle vabaneda püüti. Selle lahenduseks kõlas lõpuks Väikese Naise vihane käratus: „Kas sa üldse tead ka, mis värvi aluspüksid mul täna jalas on?“.

Njah… Kõik mehed liivakastis vaikisid nüüd päris pikaks ajaks… 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar