Kuidas olla edukas ema ehk lastekasvatamine töölkäimise kõrvalt

Kui Väike Mees ja Väike Naine 3-aastastena lasteaeda läksid, naasesin mina oma vanasse töökohta ning ootasin seda sama palju kui koolilapsed suvevaheaega. Ootasin koosolekuid, kus “ülemused” mulle putru näkku ei pritsiks, räägiks selges eesti keeles ning keset koosolekut nutma ei hakkaks, kui pastakas katki läheb vms. 😉 Ent üsna ruttu sain aru, et seesama töötaja ma enam ei olnud, kes varem. Vähemalt pool aastat nutsid lapsed igal hommikul silmad punaseks, kui neid rühma ukse vahelt õpetaja haardesse surusin, ning loomulikult ei suutnud ka mina autosse istununa tükk aega rahuneda. Või mis tükk aega… Terve päev olid vahelduva eduga silme ees nutused lapsed. Lisaks jäin ma igal hommikul hiljaks, sest ükskõik, kui vara ma ka ei ärganud (keskmiselt kl 05.50), suutis ikka emb-kumb lastest millegi ootamatuga hakkama saada: nt naisele ei sobinud mitte üks aluspüks ning mehel oli just enne uksest väljumist vaja kakale minna. „Emme, mul ei lähe kaua, mul läheb ainult viis tundi,“ rahustas ta närvilist mind wc ukse peal.

Ma ei ole vist päris tavaline ema ja ma ei ole nõus väitega, mida paljud mulle laste beebiea raskustega võideldes lohutuseks ütlesid: „Ära muretse, varsti läheb kergemaks, lapsed kasvavad ise!“.

No ei ole nii, ei kasva nad midagi ise. Minu jaoks, kes ma sain hoobilt kaks last korraga ning ilma kasutusjuhendita nagu see ikka käib ning olles lisaks perfektsionist, kulges aasta jagu emaks olemise kõrvalt täiskohaga töötamist nii, et uue suve alguseks olid kõikidel pereliikmetel patareid (ja ka varupatareid) tühjad. Tugiisikuid meil ei ole – mul ei ole vanemaid ning mehe vanemad on piisavalt eakad, et lapsehoiust mõjuvatel põhjustel keelduda, mõistan neid igati. Nii, et ainsad, kelle peale me loota saame, oleme meie ise.

Võtsin emaks saanuna eesmärgiks, et pean olema the best   ma kuulan ja kuulen oma lapsi, ma aitan neid, teen neile tervislikku toitu, käin nendega põnevates kohtades, ei jäta ühelegi küsimusele vastamata ja ma olen neile alati ise toeks, kui nad on haiged. Vahel küll sai ka lapsehoidjaid palgatud, ent kuna nende abi ei olnud vaja süstemaatiliselt, vaid 1-2 päevase etteteatamisega u paariks päevaks korraga, siis kadusid head ning sobiva tunnihinnaga kandidaadid kiiresti ära uute, stabiilsemate väljakutsete poole.

Ühesõnaga, kui uus suvi saabus, olin ma pea tervest aastast tööl käia saanud 100%st umbes 60%, sest haigused tulid ju ikka nii, et esmalt üks, siis teine – sageli poogiti külge erinevad viirused, aga läbi põeti kordamööda ikka mõlemad jne.

Alguses üritasin haiguste ajal tööd teha kodukontoris. Aga säärase piina ning minupoolse vastutuleku tööandja suhtes pidin peagi lõpetama, sest isiklikule valusale kogemusele tuginedes ei ole võimalik teha täisväärtuslikku tööd kahe haige 3-aastase kõrvalt. Eks kuidagi ikka oleks, aga kokkuvõttes ei võida sellest keegi – kusagilt midagi ikka lappab, kellelgi mõni aur tegemata, rohi võtmata, lõunauni magamata, minul mõnele kõnele või e-kirjale vastamata jne. Süümepiinad kasvasid nii laste kui tööandja ees. Õhtuks oli kurnatuse tase laes.

Loobusin täiskohaga tööst, puhkasin pool suve, mille jooksul põdesid lapsed läbi ka kokku 5 nädalat kestnud tuulerõuged.

Uue väljakutse leidsin juba enne puhkust ning sügisest tööle asudes tundus see esialgu nii hästi sobivat. Armastatud turundustöö 30% koormusega. Eestis ei ole osakoormusega töötamine vist veel väga levinud, kuid mina sain seda proovida täpselt 7 kuud enne, kui tajusin, et ma lihtsalt ei oskagi osakoormusega töötada. Mul oli kohustus töötada 12 h nädalas ning kasutasin selleks toggl.com timerit. Üks päev 8 h kontoris ning ülejäänud 4 h jagunes nädala peale jooksvalt. Seni, kuni ma sisse elasin, toimis kõik hästi: lapsed said hommikuti kauem magada, haiguste ajal kodus olemine oli täiesti pingevaba, värske tervislik toit oli iga päev laual jne. Ent umbes 3-4 kuu pärast, kui töö omapärad paika loksusid, tundsin ennast veel hullemini kui täiskohaga töötades. Iga päev oli nagu pinge, et millisest telefonikõnest või probleemist ja mis kellast mul töö algab ja millal lõppeb. Lõpuks jagasin 12 h kodukontorit ning kohtumisi/koosolekuid ära iga tööpäeva peale ning siis otsustasingi, et kui mul peab olema valmisolek töötada siiski iga päev 2-3 tundi, olgugi, et mitte kl 9-17, võin ma sama hästi siiski täiskohaga tööle naasta.

Lapsed olid 4-aastastena juba palju tervemad ka ning nüüd olen ma taas täiskohaga tööl. Kõik meeldib ja on igati okei, aga ma endiselt leian end mõtlemast selliste asjade peale, et võib-olla ei olnud ma osakoormusega töötamiseks sel hetkel valmis ning oleks pidanud võtma asja rahulikumalt? Sest tegelikult see meie perele justkui sobis.

Kas osakoormusega töötamist saab üldse selgeks õppida, kui oled harjunud terve elu täiskohaga rassima? Kas rassimine on minu elu? Kuidas leida piisavalt aega ja vabadust oma laste ja perega aja veetmiseks ning millisest ajahetkest kaovad need süümepiinad tööandja ees, kui lapsed on ootamatult haigestunud? Kas see on okei, et ma taas jään igal hommikul tööle hiljaks, õhtuti olen väsinud ning lapsed nimetavad Salvesti valmissuppe kurja ema supiks? 🙂

Ja siis nagu nimme jäi mulle paar päeva tagasi ühes toredas pereajakirjas ette lugu, kus üks lasteaia õpetaja möönis, et kurb on vaadata lapsi, kes suvel lasteaeda, võõrasse valverühma pannakse…Jah, meie lapsed on ka sel aastal 2 nädalaks valverühmas kirjas, sest vähemalt esialgu paremat lahendust ei terenda.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Sille20. juuni 20:42
Meie tutvusringkonnas ei ole jällegi ühtegi sellist peret, kes saaks rahus kuu aega jutti puhata, kaasa arvatud me ise. Seega jääb minu jaoks mõistmatuks, milline elukutse on neil kõigil teistel (tundub, et kogu ülejäänud Eestil), kust saab kuuks ajaks end rahus vabaks võtta. Mina olen raamatupidaja, seega saan puhata täpselt 2 nädalat pärast 20ndat kuupäeva (ehk maksudeklaratsiooni esitamist) ja järgmise kuu 10ndal peavad palgad juba deklareeritud olema. Ja ka siis pean varakult kliente ette valmistama, et olen ka inimene, väikelapse ema veel pealekauba - ma tahan ka puhata! Mõni saab aru, mõni ei saa... Mees on samuti sellise koha peal, et hea kui suvisel ajal kaks nädalat vabaks saab. Firma on väike, ka teised tahavad puhata ja ka teistel on väikesed lapsed. Seega meie laps käib ka suvel lasteaias. Küll enda omas, mitte võõras, ja kus rühmad on lihtsalt kokku pandud ning kõik teavad kõiki. Talle meeldib seal - saab mängida oma sõpradega. Puhkuse ajal üritame küll käia meie sõprade juures, niisama ringi sõitmas ja lihtsalt lebotame kodus, aga viimased päevad enne puhkust juba laps nõuab lasteaeda, sest tal on igav ja ta igatseb oma sõpru. Seega arvan, et ei saa ühe puuga panna kõigile - kui laps käib suvel lasteaias, siis vanemad on halvad ega hooli oma lapse heaolust. Hoolime küll ja kuidas veel! Selle pärast ei saadagi me teda suveks kuhugi poolvõõraste juurde, vaid laseme tal olla oma rutiinis oma sõpradega. Maavanavanemaid meil pole, ühed elavad Mustamäel, teised Lasnamäel ning kõik käivad tööl. Ise käime ka tööl, et tuua leib lauale ning katus pea kohale.
Ati19. juuni 21:47
Meie lapsed ka valverühmas 2 nädalat. On kurb, aga samas on meie jaoks juba suur pingutus see 4 juuli nädalat kuidagi ära klapitada nii, et isa puhkab 2 nädalat ja ema 2 ning ühist pere suvepuhkust ei olegi..
author
Liina20. juuni 08:48
Ja nii on ilmselt veel paljudes peredes...
Liis20. juuni 14:19
Kusjuures meie tutvusringkonnas ei ole ühtegi sellist peret. Kõikidel on kuskil keegi vanaema, või kodune ema, või vaba graafikuga tööd, ettevõtjad, kellel on võimalik kodust tööd teha jne. Viimsi valla lasteaias käib. 100st lapsest ehk 10 on pandud mõneks päevaks juulis valvelasteaeda.
author
Liina20. juuni 15:19
Siis on neil ikka väga vedanud :) Loodan, et nad oskavad seda ise ka hinnata :)