Lubage tutvustada – meie uus, poole kohaga pereliige, Bastian of Miamurr!

Kui mu armas kasutütar teatas, et nad peavad elukaaslasega nädalaks ajaks tööasjus ära sõitma ning üks variant on nende 4-kuune Scottish shorthair kiisu meile hoidu tuua, oli mu esimene reaktsioon pigem „ei“. Mul on ju kahe lapsega niigi koguaeg käed tööd täis ning lisahoolealune ei tundunud kuigi ahvatlev.

Miskipärast oli aga huvi kassiga kooselu proovida nii suur, et peale paaripäevast vaagimist vastasime kõik koos „jah!“. Laste elevus, kui kassike (omadele ja edaspidi Bassu) meile toodi, oli sõnulseletamatu – selleks valmistuti ja saabumispäeva eel oldi sama head lapsed kui jõuluvanaootuses. Kusjuures eriti elevil oli Väike Mees, sest koduhoovis on meil enamasti tüdrukud ning ta lootis, et lõpuks ometi on tal ka kellegagi mängida.

Sülekassi koolituse algus.

Reaalsus oli aga see, et esimesed 3 päeva elas see pisike kurru-nurru-vutt meie saapariiulis ja käis oma asju ajamas öösiti. Minule see isegi sobis, sest kogu elutegevus kulges jätkuvalt nii nagu kassi ei olekski majas. Ta ei levitanud ühtegi häält ega haisu, kartis igasugust liikumist ja kohe kindlasti ei meeldinud talle lapsed.

Nii me siis mediteerisimegi kolmekesi esimesed päevad saapariiuli ees ja ma püüdsin aidata lastel mõista, miks see kass seal on, mis tal viga on ja mida me tema aitamiseks teha saaksime.

Väike Mees nuttis suurest ahastustest, et „Ma olen täiesti tüdinenud sellest kassist, ta ei meeldi mulle üldse, sest ta ei mängi ju minuga!“.

 

 

Väike Naine aga, kellel on emainstinktid kaasa sündinud, ei kavatsenudki alla anda – see hoolealune pidi saama tema väikseks beebiks. 😉

Ja nii see sülekassi koolitus algaski. „Kullakene, tule nüüd ometi söö midagi,“ tiriti kassike ikka ja jälle saabaste vahelt välja. Sekkusin koolitusse vaid nii palju, et selgitasin Väikese Naisele, mismoodi tuleb kassi hoida, et ta haiget ei saaks.

Esimesed pildid, kus kassike Väikese Naise süles oli ning ei teinud ühtegi vastupanukatset, said omanikult tagasisideks, et see on võimatu ning kindlasti on tegu mingi murdosasekundiga, kus tema kassike parasjagu tapmishirmus ei piinle. 🙂 Paari päeva pärast saatsin tõestuseks video, millele järgnes tõdemus, et see kass on tõepoolest 5 päevaga totaalselt muutunud. Lastesõbralikuks.

Kõnealust videot saab vaadata siit..

 

 

Kodu ilma kassita on lihtsalt maja.

Tegelikult oli endal ka kodus hoopis teine hingamine, kui Bassu julgemaks muutus: nii mõnus oli õhtul koju tulla, teades, et üks armas nurrumeeter võtab vähemalt pool lapsehoidmise kohustustest endale. Ta hakkas lõpuks mängima, kuigi mitte sellises koguses nagu Väike Mees lootis. Ega nemad omavahel väga lähedasteks ei saanudki ning sellist sidet, nagu Väikesel Naisel, temal ei tekkinud.

„Kallikene, tule siia ja mässime su nüüd teki sisse, sul on ju nii külm,“ vaatasin ma oma Väikese Naise emalikkust pealt ja kuidagi tekkis paralleel inimloomade maailmaga – isad eelistavad lastega pigem mängida samal ajal kui emadel on sünniga kaasa antud võime nende eest hoolitseda ja nende vajadusi poolelt sõnalt mõista.

Väike Naine ütles mulle mõned päevad pärast Bassu lahkumist: „Emme, tead, minu lemmikloomad on siga, konn, uss… ja Bassu!“

„Päris huvitav valik. Miks just nemad?“

„Sest mulle meeldivad kõik need loomad, kes teistele ei meeldi ja kellega ei taheta mängida,“ tekitas mu 5-aastane tütreke mulle tunde, et ma hakkan kohe nutma. Selline empaatia ja sihikindlus väikeses tüdrukus mõjub nagu suur sõõm taipamist, milliseid elu põhiväärtuseid ei tohi iialgi unustada.

 

 

Oma kass vs hoiukass. 

Bassu lahkumispäeval olin ma siiralt kurb, sest see väike nurruvutike sobis meie perre ülihästi.

Mulle meeldib, et tänapäeval on kasside jaoks olemas kõikvõimalikud vahendid, et kooselu nendega oleks mugav. Näiteks WC-kasti graanulid, mis tõesti ei lase ühelgi haisul levida. Peaaegu 6-aastane laps saab tänapäevaste abivahenditega kõigega ideaalselt hakkama: WC-kasti graanulite vahetamisega, söögi etteandmisega jne. 

Ma olen veendunud, et sõltuvalt kodu suurusest ja asustustihedusest võiks igas peres lemmikloom siiski olla. Meie kogemuse juures meeldib mulle aga just see, et ta ei ole päris meie oma, vaid on meil vaid hoius – see annab võimaluse pikemaid reise ette võtta ja vabastab peavalust, kuhu kassike äraolekul paigutada. Tean, et ka kasside turvakodudes pakutakse hoiukasse, nii et soovitan sellest võimalusest kinni haarata, kui kassi isu peale tuleb. 🙂

Ja täna tuleb Bassu taas meile kolmeks päevaks hoidu – elu on seiklus. 😉

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar