Mänguasjapäev

Meil on kodus hästi palju mänguasju – arusaadavalt siis nii poiste kui tüdrukute omi läbisegi. Suurem osa on kingitud sünnipäevaks, jõuludeks või niisama nunnu näo eest toredate külaliste poolt.

Tüdrukute ja poiste mänguasjasahtlid

Igasugu reisidelt ja käimistelt saavad mänguasjasahtlid sageli raskust juurde ning 5 aasta jooksul on need läbinud vähemalt 4 põhjalikku inventuuri. Neist neljast revideerimisest on asjaosalised ise osalenud vaid viimasel, mis toimus kuu aega tagasi, sest varem ei olnud nende omandiinstinkt asjade suhtes veel nii tugev. Enne seda tegin suurpuhastusi salaja ning ainuke asi, mida nad tuppa tulles märkasid, oli see, et “Oi emme, sa oled meie tuba koristanud, nii ilus ja nii palju ruumi, aitäh!”.

Pärast viimast inventuuri ma veendusin, et naiste roosa-manna-nunnu-asjade-maailmaga pole meestel tõesti mõtet võistelda. Väikesel Naisel lihtsalt on (peab olema?) rohkem asju – ehted, kosmeetika, aksessuaarid, kotikesed, nukukesed, loomakesed, mis vaevu mahuvad ära kolme sahtlisse. Seevastu mehel on ainult üks sahtel, kuid sisaldab „suuri“ asju: 1-meetrised püssid, poolemeetrised püssid, veepüssid, mõõgad, kilbid ja niisama puurondid, mis püssi meenutavad.

Püssimängud teevad Väikesest Mehest strateegilise Suure Mehe?

Ma ei tea ühtegi ema, kes sellest püssivaimustusest sama õhinas oleks kui laps ise ning rahumeeli sellest mööda vaataks. Aga see vaimustus tuleb. Ei väida, et kõikidel poistel, aga ilmselt paljudel. Ka juhul, kui nad väikelapse eas enamasti emadega kokku puutuvad ning hoolimata sellest, et mul tõesti pole kodus ei püssikujulisi huulepulkasid ega mõõgamõõtu puudrikarpe. Näovett ei pritsi ka endale veepüssi abil peale.

Ühel õhtul, paar nädalat tagasi, nautis Väike Mees enne une aja algust veel viimaseid minuteid oma lemmikpüssiga mängides. Lasi märklauda ja võitles kujuteldavate vaenlastega – täiesti üksinda, ei palunud kedagi omale rünnakukaaslaseks ega objektiks, sest ta teab, et keegi vabatahtlikult sellega nõus nagunii ei ole. Ma olen Väikesele Mehele muide nii palju ikka öelnud, et kui ta kellegagi sõda mängida soovib, siis peab esmalt kaaslaste käest luba küsima, kas nad on nõus. Üks mu sõber kunagi rahustas mind, et selline militaarne huvi on täiesti normaalne ning pigem kasulik poistele, sest õpetab muuhulgas strateegilist mõtlemist, taktikat jne. No teda tundes, jäin lõpuks uskuma, et äkki see siis ongi tõsi, sest ei temast ega ühestki tema lapsepõlvesõbrast pole ju 40ndaks eluaastaks veel pätti saanud. 🙂

Aga tagasi selle õhtu juurde. Kuna ma ise tegelesin Väike Naisega diivani peal juuste kammimisega, siis palusin Suurt Meest, et ta oma pojalt püssi ära võtaks ja selle lastetuppa sahtlisse viiks. Nad saavutasid hämmastavalt kiiresti kompromissi ning nägin, et Suur Mees siirduski lastetuppa. Ja siis kuulsin ma lastetoast arvake mida… Eks ikka automaadi täristamist. Misjärel väljus lastetoast Suur Mees, üleni rahulolev moosinägu ees – umbes samasugune nägu nagu siis, kui on kõhutäie head-paremat ära söönud.

Viimaselt reisilt näiteks valis Väike Naine endale ühest Poola suurima kindluse suveniiripoest printsessikeebi koos peavõruga, aga mees valis ikka mõõga ja kilbi. No mis sa teed – ega seal poes väga valikuid ka polnud. Tüdrukutele tilu-lilu ja riided ning poistele kindluse logoga võitlustarvikud. Järgmises ostukohas aga valis naine endale lilledega käsitööpeavõru ja mees trikipalli, mille põrkeraadius on u 3 m.

Miks ma sellest räägin? Sest minu viimase aja väike mure on see, et üks kord nädalas on neil lasteaia rühmas mänguasjapäev ja Väikese Mehe varustuses on vaid loetud lelud, mida rühma on lubatud kaasa võtta.

A la puldiautod (kuigi needki on väikese mööndusega), ruubiku kuubik või lauamäng. Legosid on keeruline kaasa tassida ja pealegi on sellised asjad rühmas ka olemas. Aga püssid, mõõgad, piigid, põrkavad pallid jms on keelatud. Samal ajal, kui näiteks nurruvad kiisud, kammitavad nukud, värisevad hamstrid ja sädistavad linnud, mida Väikese Naise sahtlid täis on, on ju otseloomulikult piisavalt ohutud, et kaasa võtta.

Seepärast ma näiteks paar päeva tagasi, kui nendega mänguasjapoes sünnipäevaks saadud kinkekaarte käisime lunastamas, püüdsin Väikest Meest tulevikutraumadest säästa ning vältisin püsside letti igal moel. No tema küll möödus sellest, aga õnneks olid mu argumendid veenvad – liiga palju pole vaja. Otsisime sobivat mänguasja, mis tal päriselt tuju rõõmsaks teeks, kui äkki lähenes Suur Mees ülisuure karbiga, kus sees rongi-konstruktor vanusele 6+.

Ma tean, et isegi 5+ konstruktoreid ei pane viiene väikemees veel 100% ise kokku ning kindlasti ei sobi see mänguasjapäevaks. Suur Mees kohe õhinal muidugi lubas, et aitab kokku panna jne. No olgu, ma saan ju aru, et see on äge asi, aga ma ei tahtnud ikka oma jonni ka jätta ja selgitasin vaikselt, et leiame nüüd ikka sellise, mida saab lasteaeda ka kaasa võtta. Ka Väike Mees ei olnud konstruktorist üldse vaimustuses ning minu eesmärk oligi, et las laps valib, peaasi, et see valik ta rõõmsaks teeks ning sobituks mänguasjapäeva parameetritega.

Lõpuks leidsime ühe vinge puldiga BMW X5, mis pani noormehe silmad särama ning saimegi poest välja. Issi oli tütrekesega juba varem lahkunud, sest printsess pidi kiiresti minema sinna, kus kuningas jala käib. Kui me ülejäänud poole perekonnaga taas kohtusime, siis arvake, kelle näost kumas pettumus, et taaskord sai valitud “mingi puldiga auto”, mitte tema soovitatud konstruktor. Kuna ma sel hetkel pidasin tähtsamaks mitte isa-poja ühist mängulusti (mis on ka väga oluline!) elusuurt rongi kokku panna, vaid seda, et Väike Mees ei pea jälle õhupalliga (need on lubatud, kuna ei põrka) lasteaeda lonkima nagu väike õnnetu Puhh, siis oli mul igatahes hea meel, et mina võitsin. Ja seda kogu austuse ning armastuse juures nii Suure kui Väikese Mehe vastu.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Vanaisa18. oktoober 10:50
Lugesin suure huviga. Väga tore lugu!