Mina Sind ka!

 

Armastuse kogemine ei ole mehe jaoks kunagi sama, mis naise jaoks. Olgugi, et meie lapsed kasvavad täpselt samade mõjutustega keskkonnas, on nende suhtumine armastusse väga erinev. Väike Naine pani mind juba 3 aastasena õhtuti proovile, kui olime magama jäädes oma traditsioonilised tundeavaldused ilusti ära vahetanud.

“Emme, ma armastan Sind!” ütleb mees ning kuuldes vastuavaldust “Mina Sind ka!” on ta reeglina rahul ning valmis koheselt magama jääma. Tema magamajäämiskiiruse näitajad ongi muide meie pere parimad. Ükskord ma ütlesin talle vastuseks: “Mina Sind ka! Maailma kõige, kõige rohkem, kallike!“, mispeale mees voodis istukile tõusis ning küsis: “Mida Sa ütlesid?”

“ Aaa, ei midagi kullake, maga edasi.”

Armastusest veel tema puhul niipalju, et ühel õhtul avalikustas ta, et on ühte lasteaiakaaslasesse armunud.

“Emme, ma armastan Emilit!”

“Nii tore, ta on hästi armas tüdruk tõesti.“

“Aga ma armastan teda ainult lasteaias!”

“Miks siis?“

“No aga ma NÄEN ju teda ainult lasteaias?“ 🙂

No selge see, nüüd mul ühendas tänu temale ära ka elu jooksul paar korda (pealt) kuuldud värske suhte meespoolne hüvastijätu-ütlus: „No olgu, kui näeme, siis räägime!“ 🙂 Mille peale klassikaline naine tõenäoliselt jubeda südamevalu saaks, sest ilmselgelt oleks tema jaoks sobivaim vastus: “Helistame juba täna õhtul ja siis homme ja ülehomme  jne iga päev vähemalt 8 korda..:)”

Naine aga armastusse nii iseenesestmõistetavalt ning igava lähenemisega ei suhtu.

“Emme, ma armastan Sind!”

“Mina Sind ka, kallike!”

Vaikus.

“Emme, miks Sa mind armastad?”

“No eks ikka sellepärast, et Sa oled mu maailma kõige kallim väike tütreke!”

“Eiii, ma küsisin, et miks Sa mind armastad?”

Oeh…mõtlen ma ning taipan, et nüüd tuleb oma peaaegu kustunud ajurakkudest kiiresti midagi sobivat genereerida.

“Ma armastan Sind sellepärast, et sa oled hästi armas ja viisakas ja ilus, nagu printsess!”

“Aaa,” tundub see selgitus talle sobivat.

Vaikus. Umbes 5 minuti pärast tunnen, kuidas voodi ees istudes tuleb uni reaalselt nii peale, et mõtlen oma voodisse lahkumisele aga otsustan igaks juhuks ikka veel paar minutit naise seisundit jälgida.

“Väga huvitav…” lõhestab unist vaikust väikese naise mõtlik sõnapaar, mille järge ennustades ma taas oma südame puperdamist kuulen.

“Mis on huvitav, kallike?” püüan ma sosinal rõõmsalt vaprat mängida.

“Huvitav, miks Sa mind armastada ei taha?”

“Kallis Hanna, ma armastan sind ju väga väga! Miks sa arvad, et ma sind ei armasta? “ hakkan ma juba vaikselt lootust kaotama, et mu ööuni võiks üle tüki aja näiteks 6 h kesta.

Arutelu armastuse teemal on jõudnud kesta umbes 15 minutit kui mees korraks virgub. Silmad kinni teemaga tutvudes otsustab ta meloodiliselt sekkuda ning leiutab toreda laulu rongisõiduviisi saatel, mis sisaldab vaid refrääni: „Miks sa mind ei armasta, miks sa mind ei armasta, miks sa mind ei armasta…“

Naine saab sellest nöökamisest shoki ning nututämbrid saavad detsibellimeetril haripunkti: “Ära laulaaa!! Sa ei oska laulda!! äääääöööööö

Ning siis mina, suure naisena, kes ma olen ilmselgelt klassikalise emase lähenemisvõtete parim enne minetanud, teen õhtu suurima vea, kui naise pisaratest märjaks nutetud põski käega kuivaks pühin:

“Ära pühi mu pisaraid ära, ma TAHAN JU VEEL NUTTA!!!” 🙂

No kuidas saab selline raske töö meelest minna- mehed, kas te ei saa siis aru, pisarad ei ole mitte ainult pisarad vaid suuuur ja raske töö, mille tulemust peavad KÕIK inimesed (eriti süüdistatu!) pealt nägema ning mille vaikimisi nimetaja on: mul on vaja midagi saada! Nüüd ja kohe! 🙂

 

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar