Ka pahad on tegelikult head! ;)

Ma olen seda tüüpi inimene, et isegi, kui ma väga pingutaks, siis ma ei suuda inimestes näha üdini halba. Samas vaimus püüan kasvatada ka Väikest Meest ja Väikest Naist – kõik on hästi, kõik riided on ilusad, kõik värvid on ilusad, kõik inimesed on head jne.

Ma annan endale aru, kui raskeks ma enda elu kohati teen ning päris sageli meenub soovitus, mida mulle algusaegadel mõningate staazikate emade poolt anti: ära muretse üle, lapsed kasvavad ise! Füüsiliselt ju niivõrd-kuivõrd kasvavadki, aga ma ei suuda mööda vaadata asjaolust, et näiteks enamik tänapäeva multikatest ja kohati isegi raamatud tekitavad neile kollifoobiaid, nõiafoobiaid jne. Seepärast üritan ma nendega uusi multikaid alati koos vaadata (kinos ka muudkui sosistan neile ja selgitan 🙂 ) ning ka halvasti käituvaid tegelasi headeks rääkida. Lisaks puutuvad nad lasteaiaealistena igapäevaselt kokku teiste elu õitega, kellest mõningad, vahel tundub, et ongi pandud nö „ise kasvama“.

On õhtuid, mil Väike Naine mulle pihib, et üks kindel tütarlaps rühmas ütles taaskord, et tal on kole kleit, koledad plätud, koledad juuksed vms. Meil on väga tore rühm, kus mingit füüsilist vägivalda ei esine, kuid üks pisike mure meil siiski oli, millest mõtlesin kirjutada.

Ühel hetkel tipnes selle väikese 5-aastase tegelase pidevalt halvasti ütlemine sellega, et Väike Naine keeldus just selle lapse pärast lasteaeda minemast. Või kui läkski, siis kasutas iga päev samu riideid (ilmselt siis neid, mis ei olnud kriitika osaliseks saanud) ning väikeseks jäänud sandaale. Uusi keeldus ta mitme kuu vältel jalga panemast ning see lõppes konnasilmadega. Lõpuks nakkas see „haigus“ ka Väikesele Mehele ning sel hetkel tundsingi, et mul pole võimalik enam lähtuda kuldreeglist „teisi ei saa muuta, muuda iseennast“, sest ma olin oma Väikese Naise suhtumise muutmise jaoks tõesti kõik juba teinud.

Kuna ma ei soovinud halvasti ütleva lapse vanemaid traumeerida, siis otsustasin läheneda hoopis lapsele endale.

Ühel korral mainisin seda ka õpetajale, kes oli väga mõistev ning tunnistas, et neil on selle tüdrukuga tõesti sellised probleemid. Kuna sain probleemi olemusele kinnituse, siis mõtlesin esmalt, et räägin lapsega omavahel, aga teda rühmas nähes vaatasin, et no nii armas väike inimene, et kuidas ma nüüd hakkan talle moraali lugema. Ühel korral küll püüdsin temaga rääkida ja soovisin seda teha heaga, mitte konkreetsele probleemile viidates, aga kui ta minu pöördumise peale vihaseks ja kössi tõmbus, siis loobusin kohe. Asi arenes kuidagi iseenesest hoopis nii, et ma hakkasin sellele lapsele iga kord, kui oma lastele järgi läksin, eraldi tähelepanu pöörama: tervitasin teda alati, kui kokku sattusime, vahel isegi enne oma lapsi ja tegin pai. Küsisin rõõmsalt, kuidas päev läks ning aitasin kleiti või patsikummi kohendada vms. Ja teate, see töötas. Umbes kuu aega hiljem olid tuurid maas ning Väike Naine ütles mulle õhtul:

– „Emme, ma armastan seda tüdrukut. Ta on oma südames tegelikult väga hea laps!“

Ja tal tuli isegi pisar silma. Jessssss, mõtlesin mina 🙂 Okei, ma tegin “justkui” ära kellegi teise lapsevanema töö, aga teate, mulle meeldis seda teha.

Muidugi oleks vahel ju lihtne ise ka õhtul unisena vastata, et näe, on jah paha tüdruk ja nii ongi, et maailmas on pahad ja head ning nad kogu aeg võitlevad üksteisega ja head ööd nüüd. Aga ma ei taha seda vastata, sest see pole tõsi. Üritan leida igasugu põhjendusi, miks see või too niimoodi ütles või käitus, alustades põhjusest, et küllap tal oli kõht tühi või vähe maganud või siis lihtsalt juhtus see kogemata ning ta ei mõelnud seda tõsiselt, sest mitte keegi ei ole südames paha.  Püüan üleüldiselt vältida tiitli „halb laps“ kasutamist ning rõhutan, et halvasti käitumine ei tähenda kindlasti halba inimest. Nende laste vanemate kasvatustöö, kes teevad kas pikki tööpäevi või ei leia misiganes muul põhjusel aega või tahtmist lapsi lihtsalt ära kuulata, tähelepanu osutada jne, teevad ära need, kes teadlikult tahavad ja leiavad aega rohkem lastega tegeleda, sest „halvasti käituvad“ lapsed ei ole halvad. Nad lihtsalt vaevlevad vastuseta küsimuste küüsis ning neil pole kedagi, kes nende mõtteid ja käitumist juhtida aitaks. Töö on oluline, raha on oluline, aga ma ei vahetaks mitte ühegi töö vastu neid hetki, mil ma saan vestelda oma lastega, neid aidata, seletada jne.

Ja ma ei soovi selle arvamusega kellelegi liiga teha. Võibolla pole asi alati pikkades tööpäevades, võibolla on asi milleski muus, millest mul pole aimugi ning vabandused juba ette, aga endiselt arvan, et mul pole selle tasakaalu vastu midagi: ma hea meelega suhtlen headuse noodiga nii enda lastega kui ka oma laste sõprade ja mängukaaslastega. Sest mulle meeldib, et mu enda lapsed kasvavad headeks. 🙂 Laps ei kasva ise, lapsi kasvatatakse.

Aaa, üks naljakas tõdemus, mis tõestab, et ma ise pole ka kaugeltki veel täiuslik ema. 🙂 Paar päeva tagasi soovis Väike Mees lasteaeda kaasa võtta Autode multika dobble mängu (kes teab, see teab 🙂 ) ja ma siis kiitsin, et oo, hea mõte, et õpetajad saavad siis selle ka nüüd selgeks, sest mina pole siiamaani selles mängus teda võita suutnud, kuna ei tea neid nimesid peast (seal peab peast teadma kõikide AUTOD multika osaliste nimesid). Selle peale tõusid Väikese Mehe kulmud lakke ning ta küsis mu käest sama üllatunult, nagu ma ei teaks 1+1`te:

– „Oota, mis sa ei tea isegi Toomas Vabakäiku või?“ 🙂

No kurja küll, ausõna esimest korda kuulsin sellest noormehest tõesti. 😀

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar