Pilves :)

Kas teie olete ka vahel mõelnud, kuhu kõik need pildid, mida te oma lastest teete, kaovad? Või teate une pealt, kus albumis või kaustas on esimene eluaasta, teine, kolmas jne? Mina põhimõtteliselt (rõhutan – põhimõtteliselt ☺ ) tean, aga see teadmine teeb mind viimasel ajal pigem närviliseks.

Küsisin ühel õhtul taas oma mehe käest, kui tekkis suur igatsus vaadata laste esimese elupäeva pilte, et:

– „Kuule, vaataks vanu pilte, kus need on?”

– „Pilves ikka!“

Aaarghh, see polnud esimene kord, kui ma seda vastust kuulsin, aga muinasjutu-usku nagu ma olen, lootsin nii väga, et äkki ta seekord ikkagi vastab:

– „No seal riiulis vasakult kolmandas albumis!“.

Kahjuks pidin siiski leppima teadmisega, et ma elan aastas 2018. Oi, kuidas tahaks, et meil oleks samamoodi nagu mu mehe vanemate juures ja nii nagu igal normaalsel inimesel oli paarkümmend aastat tagasi – kõik pildid on ALBUMIS.

– „No aga pilves saad ju ka albumeid teha,“ rahustab mees.

Oi kurja, kuidas mulle need pilvepiiril hõljuvad albumid ei meeldi. Tunne on umbes sama, kui ma mõned aastad tagasi elasin kaasa oma kasutütrele, kes Austraalias teiste noortega reisides oma passi ära kaotas ning lõpuks leidis selle rannast, kus see elutähtis dokument siis kahe kivi vahel tuules hõljudes oma otsa ootas, enne kui omanik sellele ettevaatlikult lähenedes siiski teise sünnipäeva kinkis.

– „Onedrive`s või Dropboxis, ma täpselt ei tea, pean vaatama, aga kuskil need kindlasti on,“ jätkas rahulikult itimees, kes teab peast kõiki maailma uusi äppe, alustades sellest, kuidas poes head veini valida ja lõpetades sellega, et ta peab teadma iga lennuki tehnilisi näitajaid, mis tema pea kohal iga päev lendavad. ☺

 

Nagu ma tema lemmiklektüüri (Digi, Tehnikamaailm) sirvides aru olen saanud, siis põhimõtteliselt ei pea ma ka selle pärast muretsema, et Väike Mees ja Väike Naine järgmisel aastal kooli lähevad, sest mataülesandeid saab ka äpiga lahendada, rääkimata kõikvõimalikest teistest elu ägedatest digiabimeestest. No ma saan aru küll, mis on Dropbox ja Onedrive, aga kui nende abil tööasju ajan, siis pole see kuidagi nii õudne ja ebamäärane kui teadmine, et seal kusagil pilvepiiril hõljuvad ka minu laste pildid. Terve meie seni koos elatud elu mälestuste album. Ma olen ise enamasti ikka mälupulgale pilte kogunud ja siis need ära märgistanud. Kui saaks, kasutaks disketti ka, ausalt. ☺ Paneks sukasäärde ära ja oleks asi kindlalt oma kohal.  Iga kord kui lapsed mälupulgad sahtlist leiavad, on ka kohe atakk peal. Äkki läheb katki või kaob ära – no mida iganes võib juhtuda.

Ma olen hästi palju mõelnud, et ma nüüd kohe varsti (ja see kohe ja varsti on nüüd juba üle 5 aasta oma aega oodanud) võtan kõik need pildid sealt ebamäärasest pilvest alla ja lasen paberile ning siis albumitesse, sest et see, mida ma katsuda ei saa, seda pole olemas. Ühest küljest inimlik, aga teisest küljest vist ikka selline vanakooli harjumus ka.

Ja siis veel muidugi see harjumus, et kuna iga tänapäevane nutitelefon teeb sama häid pilte kui näiteks meie 5 aastat tagasi 600 euroga soetatud Canon kaamera, siis ega ühest toredast hetkest ei tehta vaid ühte kaadrit. Klõpsutad ikka paar, 3 või 5 ning mõtled, et küll ma pärast valin selle ühe parima välja ning lõpuks ei suuda sa seda ikka teha. Eriti siis, kui aega on ka mööda läinud ning tundub, et tahaks ikka kõik alles hoida. Või kui internet otsa saab ja kõik pilved lõhkevad, et äkki siis midagi mu sadadest identsetest kaadritest ikka alles jäävad ja pilve algoritm mulle armu annab. ☺

Mingi aeg ma mõtlesin, et kõige kindlam koht piltide hoidmiseks on ikkagi arvuti kõvaketas – nii mõtlesin seni, kuni lapsed aasta vanuselt mu läpakale otsa peale tegid. Neid pilte ma sealt kätte ei saagi. Õnneks polnud neid sellesse konkreetsesse kohta ka palju kogunenud.

 

Ja nüüd me siis oleme lastega nende elu esimesel kliimapagulaste missioonil. Tulime nendega kohta, mis meile endale väga meeldib – saab alati kindla peale minna nii ilma kui mugavuse suhtes – vana hea Sharm El Sheik. Ja juba esimesel päeval olen ma klõpsinud kaadreid eesmärgiga, et no saaks nüüd äkki nii, et mõlemad on ikka koos ühe pildi peal, et silmad oleks lahti, et silmad poleks välgust punased, et taust oleks okei jne. Mul on esimesest päevast hetkel 60 pilti ja mul pole veel aimugi, kuhu ma need topin, kui koju jõuame. Minust endast on näiteks enne kooli minekut sama palju pilte kui minu lastest nimetatud reisi esimesel päeval. Vanasti ei olnud vahet, milline see pilt välja tuli. Keegi oli kaadrist väljas või silmad kinni või taustal mõni nõukaaegne kohalik külajoodik – ikka on neid pilte hea täna vaadata. Kõik on ilusad ja ägedad.

Kuna kirjutan seda postitust ajal, mil Väike Mees ja Väike Naine istuvad meie üliägedas toas ja ootavad, et saaks taas ujuma minna, siis ma pikemalt ei kirjuta oma ängistavatest mõtetest, mis meie mälestustest seal pilves saab, aga luban, et kõik nipid ja muljed tulevad järgmise postitusega aprillikuus ja abiks saab olema ka minu kallis itimehest kaasa. Meil on hetkel 33 kraadi sooja ja elu on ilus.

 

Eestis on ka varsti suvi, pidi sel aastal suht soe tulema. 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar