Sihitu kulgemine koos 5-aastastega ehk suvepuhkus

Juba enne lapsi olime me mehega sellised vanderselli tüüpi inimesed, kes armastasid sageli autole eksprompt hääled sisse panna ning kuhugi sõita – ükskõik kuhu, peaasi, et ilma kindla plaanita. Kui meie pere sai 4-liikmeliseks, siis esimesel aastal hoidsime end tagasi, ent kohe, kui kaksikutel jalad all olid, said nad samuti tunda automatkade võlusid.

2 -aastastena olid nad juba väga head matkasellid. Neil oli auto tagaistmel alati midagi teha, mis meid reeglina väga ei seganud, ning seesama auto on ka siiamaani veel täiesti terve ja ühes tükis. Enamik sõite püüdsime me loomulikult sättida aega, mil nad magavad. Sel juhul polnud 4 h järjest sõitmine mingi probleem ning jõudsime vabalt näiteks Jurmalasse.

Sel suvel otsustasime, et läheme puhkuseks kaugemale. Eesmärgiks sai avastada Poolat ja Saksamaad.

Olime kuulnud, et paljud kasutavad pikemate autosõitude ajal tahvelarvuteid. Kuna meie lastel neid enda isiklikku varustusse veel ei kuulu ning niipea ei tule ka, siis laenutasime need koos autohoidikutega sõprade/sugulaste käest. Laadisime mälukaartidele lemmikmultikad ning ausalt, kui alguses kartsin, et ega see ju nagunii ei õnnestu, et nad 3 h järjest autos telekat vaatavad, siis tegelikult saime juba esimesel päeval ilma probleemideta 600 km järjest sõidetud. Pool sellest ajast magasid ning pool ajast vaatasid, kõrvaklapid peas, rahulikult multikaid.

Sai sõidetud ka aegadel, mil me teadsime, et nad kindlasti magama ei jää. Peatuseid oli sel juhul palju, aga kuna automatkal pole nii rangeid eesmärke, siis olid need tegelikult väga nauditavad. Ka kiirteede peatuskohtades olid tavaliselt olemas mängunurgad või lausa mänguväljakud, kus nad said jalga sirutada. Mõnikord peatusime vahelduseks kusagil grüünes või väikestes külakestes/linnades, kus kohalikes kohvikutes sai suureks õnneks normaalset toitu, sest kiirsöögikohtadest sai kõikidel juba reisi kolmandal päeval mõõt täis.

Ma reaalselt mõtlesin, et fritüüritud toitudele tuleks üle maailma kehtestada samasugune maks nagu Eestis suhkrule jne.

Ilma naljata. Seepärast hoidsime me autos alati käepärast värskeid puu- ja juurvilju ning vett ja mahla.

Ette planeerimata peatused on üks suur põhjus, miks mulle automatkad meeldivad. Teen, mis tahan, siis kui tahan ja nii kaua, kui meeldib. 🙂 Pikema sõidu ajal ning selle järgselt, on nii mõnus kergelt tooli kuju võtnud keha sirutada, kuskil korraks jalutada, jäätist süüa vms.  Selline „täiega ära teenitud“ tunne. Kui me parajasti kusagil paiksed ei olnud (näit. Gdansk, Sopot, Mazuuria piirkond, Berliin jne), siis sõitsime me korraga min 400 km ning max 600 km lõike.

Siis, kui lapsed tagaistmel magasid või telekat vaatasid, oli nii nauditav kaaslasega maailma asjadest lobiseda, mida muul ajal pole üldse aega teha. Sa lihtsalt istud, sõidad ja pole vajadust ega õigustust minna keset vestlust ei pesu pesema ega perele süüa tegema jne nagu koduses õhkkonnas tihti juhtub. Kui kõht läks tühjaks, tegime esimesel võimalusel peatuse. Eriti mõnus oli, kui õues tibas kerget sooja vihma, taevast kaunistas vikerkaar ja piilus päike ning see hetk, kui sa siis täiesti rahulikult, ilma kiirustamata, lähed ja ostad teeäärsest kohvikust kaks kuuma kohvi ning paar võileiba, nõjatud korraks auto kapotile, sirutad end ja naudid… Lihtsaid asju ja muretut kulgemist. Siis istud autosse, mis reisi ajal on tervele perele nagu soe tuba, kuulad laste armsat magamisenohinat ja sõidad edasi. Mõningatel hetkedel ei tea veel, kuhu täpsemalt, aga see pole absoluutselt oluline. Lihtsalt kulged ja mõtled, kui äge on ikka elada … Ning puhata reeglitest ja rutiinist.

Päevaste sõitude ajal, u kl 15-17 paiku, valisime booking.com`ist ka järgmised majutuskohad saabuvaks ööks. Kõik valitud kohad osutusid õnneks suurepäraseks valikuks, miinimumhinne, mis me andsime, oli 8,8 p 10-st.  Öiseid sõite me ei pidanud õnneks tegema, kuigi kahel korral jõudsime sihtkohta südaöö paiku ning tassisime teki sees ööunne kustunud väikesed matkasellid hotelli, sooja voodisse.

Kui lapsed ärkvel olid ning tekkis peatuse vajadus, osalesid nad lisaks niisama ringi jooksmisele aktiivselt ka kasulikes tegevustes. Näiteks pesid autot ja koristasid oma sahtlitesse kogunenud prahti. Kõik selle nimel, et lühikese ajaga hästi palju liigutada ja end venitada jõuaks.  Eriti nunnu oli ühes peatuses Väikese Mehe asjalik ettepanek oma õele koos käte kõverdusi teha. Vaatasin ja nautisin, kui ägedad nad ikka on. Pildi pealt on näha, kui sünkroonselt ja rõõmsalt nad oma trenniminuteid nautisid.

Keskmine temperatuur meie reisi ajal oli u 25 kraadi, millest kõrgeimad näidud jäid Poolasse. Olime kohal 4 päeva ning sellesse mahtus ka üks rannapäev 34-kraadises kuumuses ning öine meeletu äikesetorm. Arvestades, et me tulime 20-kraadisest Eestist, mõjus selline suveilm koos „paukuvate lisanditega“ nagu lotovõit.

Pikal rannapäeval pidid nad hakkama saama igasugu muukeelsete põngerjatega, sest ema-isa tahtsid päikest võtta ning mõned kontaktid võõrkeelsete lastega neil isegi tekkisid. Väike Mees näiteks joonistas ühel hetkel rannaliivale pikki jooni ning enamik teistest väikemeestest said sõnadetagi aru, et mööda neid peab sirgelt kõndima. Väike Mees oli oma väljamõeldud mänguga väga rahul. Ja teised härrased ka.

Väike Naine joonistas aga liivale südameid, lilli ning suuri ringe ning kui mõni võõras laps olenemata soost mõne ringi sisse otsustas astuda, sai ta otsemaid sugeda – mitte keegi ei tohi tulla Väikese Naise isiklikku mulli, kus ta parajasti üksinda jäätist soovib limpsida või päikesekreemi määrida. 😉

Igatahes oli järjekordselt üks väga meeldejääv autoreis, kus me olime kokku 11 päeva ning ma olin koju jõudes nii uhke oma laste üle – õhkkond oli suures osas vinguvaba ning elevus enamasti laes.

„Millal me kohal oleme?“ , „Kus me oleme?“ ja „Kuhu me nüüd läheme?“ olid levinud küsimused, mida ma igatsema jään, kuid mida saab päris korralikus koguses kindlasti taas küsida järgmisel suvel, mil teekonna-plaanid on veelgi suuremad. Kui me pärast reisi Lõuna-Eestisse sõitsime (u 230 km), mis varasemalt on neile ärkvel sõites tundunud liiiiga pikk teekond, siis seekord nad ei küsinud kordagi, millal me kohal oleme vaid kohale jõudes tõdesid: “Juba kohal!”.

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar