Väike mees ja väike naine ehk kuidas kõik alguse sai

Viimaste aastate tempoga pole saanud selle peale väga mõeldagi, kui harvaesinevalt klassikaline pere mul on. Mehega oleme koos olnud üle 7 aasta. Kahekesi elades nautisime elu hästi rahulikus tempos – reisisime palju, suhtlesime palju, nädalavahetustel magasime kaua jne.

Ühel jaanuarikuu alguse päeval aastal 2012 näitas üks põnev test, et nüüd on siis nii ning kuigi olime lapsesaamisest rääkinud, ei oska selleks hetkeks ikka kuidagi valmis olla. Käed-jalad värisesid, peas oli segapudru erinevatest tunnetest – nii toredatest kui mitte-nii-väga-toredatest. Mõned nädalad hiljem, kui testi tulemust ametlikuks vormistama läksime, sain teise rabanduse. Arst uuris pikalt, midagi ei rääkinud ning mina jõudsin juba mõelda, et no näed, test valetas ja tore ongi 🙂
„Kas Teie suguvõsas kaksikuid on?“ küsis arst endiselt monitori uurides.„Eeee…eii?“ hakkas mul süda sees kloppima.
„Ma nagu näen kahte, aga kuna ma päris kindel ei ole ja rasedus alles nii algusjärgus (u 7 nädalat), siis tulge palun homme tagasi osakonna juhataja juurde. Hommikul kl 8,“ järgnes tema jutt, mida ma väga hästi mäletan, kuid sel hetkel minestusevarjus napilt kuulsin.

Autosse istununa ei jõudnud mees midagi veel küsidagi, kui ma talle poolsegaduses kobisesin, et „kuule, ma pean homme tagasi tulema, sest neid on vist kaks!“ Edasine sõit möödus mõlemal vati sees, midagi ei osanud enam küsida ega rääkida 🙂
Järgmisel hommikul uue arsti juures läks kõik aga väga kiiresti. Pärast paariminutilist läbivaatust teatas venekeelt emakeelena kõnelev proua mulle armsa aktsendiga: „Kas tje tjeaate, et tjeil mitmikrasedus?“„Mis see tähendab?“ sain ma taas rütmihäired ja ainuke paralleel, mis selle meditsiinilise terminiga seostus oli mingi hirmsat laadi hälve.„Kjaaksikud,“ täpsustas proua rahulikult.

Järgnevad kuud, sünnituseni välja, ammutasin ma internetist kõik kaksikutega seonduva endale pähe sama kiiresti kui mõni taibu entsüklopeedia enne olümpiaadi. Seda, et sünnivad poiss ja tüdruk, saime teada juba veebruaris. Kõik oli nii uskumatu. Nii äge 🙂
Tagantjärele mõeldes olin ma ilmselt maailma kõige õnnelikum rase: ühtegi terviseprobleemi ei esinenud, mees kandis kätel, masseeris ja mudis mind. Kuna raseduse põhirõhk jäi suveperioodile, siis nautisime suve ja rannarõõme, sõime palju, kujundasime kodu ümber. Kõige rohkem nautisin, kui minu käest küsiti, kas sünnib poiss või tüdruk. Mõlemad, naersin ma vastu ning pidin paljudele selgitama seda, mida ma ise ka aasta alguses veel ei teadnud, et poiss/tüdruk kaksikud on maailmamastaabis üsna levinud viis lapsi saada 🙂

Kuu enne tähtaega saatsin kolleegidele rõõmsa kirja, et lähen nüüd paariks aastaks emaks olemise intensiivõppustele. Oleks ma teadnud, et täpselt nii intensiivseks see kujunebki ning kui raske on harjuda mõttega, et ma ei ole enam rase, ma olen ema (lapsed sündisid plaanilise keisrilõikega 1 päev enne planeeritud tähtaega 21.augustil 2012), poleks ma nii õnnelik ja rõõmus küll olnud 🙂 Jah, mul diagnoositi sünnitusjärgne depressioon, mis kestis umbes pool aastat ning ei, ma ei võtnud ühtegi väljakirjutatud ravimit, sest mul on suurepärane mees, kes mind selles kõiges toetas ja välja tulla aitas.

Seda, kust meie kaksikud sõna otseses mõttes „tulid“, ei tea ma siiani. Arst arvas, et suurt rolli mängis asjaolu, et rasestusin peale 30ndaid, mis mitmikraseduse tõenäosust oluliselt suurendab. Samas, ma ise arvan, et küllap see geen kusagil suguvõsas ikka sees on, sest kaksikud pidid jooksma vähemalt üle ühe põlvkonna. Isegi kui mu vanavanaema näiteks elaks, siis ma ei usu, et ta teaks, kas temal oma nelja rasedusega ja tõenäoliselt jumal-teab-kus sünnitades, võis üks või mitu neist algselt olla kaksikrasedus, mis lõppes vaid ühe lapse sünniga.

Lapsed kasvasid kiiresti ning meie harjusime kiiresti uue elukorraldusega, et näe, ei olnud inimesi ja nüüd äkki on kaks tükki siin asjatamas. Rääkima ja suhtlema hakkasid nad umbes 1,5 aastaselt ja siis see elu meil siin lõbusaks läkski 🙂 Hellitusnimesid neil palju ei ole, kui välja arvata Välk ja Pauk, mida nad kandsid 1-2 aastastena. Need nimed vaheldusid vastavalt sellele, kes kuhugi sihtpunkti taarudes kiiremini kohale jõudis ning kes enne finišit pikali kukkus 🙂 Nimed Väike Mees ja Väike Naine said nad minult kaasavaraks umbes 3aastaselt, kui lasteaeda läksid. Sel ajal hakkasin kõike naljakat ka kirja panema.

Lood, mida ma enamasti siin teiega jagama hakkan, on sündinud elust enesest, koondades endasse nii naljakaid kokkusattumisi kui ka stereotüüpseid kirjeldusi sellest, kuidas mehed ja naised on juba sündides täpselt sellised, nagu nad klassikaliselt olema peavad. Nii nagu mina tajun meeste/naiste ja nendevaheliste suhete paratamatut olemust. Heaks näiteks on kindlasti legendaarne Jan Uuspõllu monoetendus „Ürgmees“. Kindlasti on ka erandeid, aga no meie lapsed on täielikult ürginstinktidega siia ilma sündinud.

Kõigest sellest, kuidas Naine ja Mees ei saa sinna väga midagi parata (aeg vaid veidike peidab ja filtreerib teatud kaasasündinud mõtlemis- ja käitumismustreid), et nad just sellisteks sünnivad, saate lugeda minu blogist ning kindlasti on seeläbi võimalik ka oma suurtele meestele ja naistele nii mõnigi möödalaskmine andeks anda 🙂
Mina näiteks täna usun, et naine saab paremini armastada oma meest, kui ta on ise üles kasvatanud väikese mehe ning mees saab paremini armastada oma naist, kui ta on ise üles kasvatanud väikese naise.

See, mida ma teile pakkuma hakkan, ei ole tavaline pereblogi vaid pigem meelelahutus kõikidele neile, kel kodus keegi järgnevatest: Väike Mees, Suur Mees, Väike Naine või Suur Naine või need kõik! 🙂

Jäta kommentaar

Lisa kommentaar

Silja2. veebruar 13:07
Nii äge! Juba esimeses sissekandes oli äratundmisi! Ma mäletan, kuidas Sa uudisest rääkisid! Ja mäletan ka enda tundeid, kui ise sellest teada sain... Ühest ma aga ei saa aru, miks nad pidid mitmikrasedusest teatamiseks Su osakonnajuhataja juurde kutsuma? :)
Liina L.2. veebruar 11:08
Jälgin huviga järjejuttu Väikesest Mehest ja Väikesest Naisest, edu sulle, armas sõbranna :-)
Irma2. veebruar 10:41
Jään kannatamatult ootama!
Anu, pika abieluga lapserikas31. jaanuar 07:09
Tubli, Liina! Väga terve ja ilus suhtumine. Mingu teil kõik hästi, pidage vastu, õppige kannatlikkust ja rõõmustage väikestest asjadest! Aitäh!
Liina31. jaanuar 08:23
Suured tänud, Anu, heade sõnade ja soovide eest! Palju päikest ka teie perele :)